Lugeja küsib: kes vastutab üksiku öötöölise ohutuse eest?

Berliini tankla öises valguses. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Caro / Frank Sorge

Postimehele kirjutas öises vööndis töötav tanklatöötaja, kes muretses üksinda töötamise ohutuse pärast ja mis saab siis, kui töörumides peaks juhtuma õnnetus?

Anonüümsust palunud töötaja kirjeldas oma töötingimusi: intensiivsed 12-tunnised öövahetused, mil alati töötatakse üksinda. Et pimedal ajal end turvaliselt tunda suleb töötaja oma sõnul alati peaukse, ent see ei kaitse juhul, kui temaga peaks ruumides sees õnnetus juhtuma. Kõnealune tõi ka oma töökaaslase ehmatava näite, kuidas too libastus laoruumis, vigastas jalga ja lamas umbes 5 minutit põrandal, kuna kedagi abiks ei olnud. Sellest lähtuvalt tekkis Postimehele kirjutanud tanklatöötajal ka küsimus, et kas üksinda öö läbi töötamine on ikka turvaline ja Eesti Vabariigi seadustega kooskõlas. Tema päringule vastas tööinspektsiooni töökeskkona konsultant Piret Kaljula.

«Töötervishoidu ja tööohutust reguleerivates õigusaktides ei ole sätetsatud keeldu üksinda töötamise kohta. Selle, kas öisel ajal üksinda töötamine on ohutu, selgitab tööandja välja töökeskkonna riskianalüüsi käigus,» sõnas Kaljula. Tööandja on kohustatud korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus ta selgitab välja kõik töökeskkonna ohutegurid ja hindab riske töötajate tervisele ja ohutusele. Töökeskkonna riskianalüüsi läbiviimise kohustus tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõige 1 punktist 3. 

Üksinda töötamise riskide hindamise käigus tuleb muuhulgas arvestada psühhosotsiaalse ohutegurina pikaajalist töötamist üksinda, lausus Kaljula. «Samuti tuleb hinnata töötamisel esinevat vigastuse riski ja riski sattuda ründe ohvriks. Ehk seda, kas üksinda töötamine on töötajale ohutu,» täpsustas ta. Kui töötajale tundub, et üksinda töötamine ei ole ohutu, tuleks Kaljula sõnul esmalt tööandja poole pöörduda ning paluda riskianalüüsi tulemusi selgitada. Juhul, kui riskianalüüsi käigus on mingid ohud alahinnatud, tuleb sellest tööandjat informeerida, et tööandja saaks riskide hinnangud üle vaadata ja vajadusel töökorraldust muuta.

«Kui riskianalüüsi käigus on selgunud, et töötajad võiksid põhimõtteliselt töötada üksinda, siis tuleb kindlasti enne konkreetse töötaja öötööle lubamist veenduda ka selles, et tema tervis üldse võimaldab tal öisel ajal töötada,» selgitas Kaljula edasi. Seda hindab töötervishoiuarst tervisekontrolli käigus, mille korraldamine on tööandjale kohustuslik. See on sätestatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13(1) lõigetes 2 ja 5. Selleks, et arst saaks anda asjakohase otsuse peab riskianalüüs olema põhjalikult läbi viidud, et arst teaks, milliste ohuteguritega ja kui palju töötaja kokku puutub. Kindlasti peab riskianalüüsist selguma ka see, kas töötaja töötab öisel ajal pikas vahetuses (st 12 tundi). 

Lisaks on tööandjal veel kohustus tagada esmaabivahendite kättesaadavus ja esmaabi andmine kohapeal selleks koolitatud töötaja poolt. See tähendab, et tööandja peab läbi mõtlema, mis saab siis, kui öösel üksinda tööl olev töötaja viga saab ning ei suuda näiteks ise abi kutsuda.

Tööandjal ja töötajal tuleks omavahel ka läbi arutada, kuidas tööandja saab öisel ajal olla kindel, et töötajaga on kõik korras. Näiteks, kas töötaja annab endast märku mõnele teisele tankla töötajale, turvafirma patrull käib kindlate ajavahemike tagant kontrollimas, et kõik on korras, või võetakse kasutusele muud sobivad lahendused. Töötajatele tuleb seejuures selgitada, miks neid sellisel moel jälgitakse, et see ei tunduks liigse kontrollimisena, selgitas Kaljula.

Mis puudutab tööpäeva pikkust öisel ajal töötamisel, siis tuleb selgeks teha, kas tegemist on öötöötajaga. «Iga töötaja, kes aeg ajalt töötab ööajal (kell 22.00 kuni 06.00) ei pruugi olla töölepingu seaduse kohaselt öötöötaja. Öötöötaja on töötaja, kes töötab vähemalt kolmandiku oma iga-aastasest tööajast ööajal või töötab nädalas vähemalt 15 tundi ööajal,» täpsustas töökeskkonna konsultant. Kui on selge, et tegemist on öötöötajaga, siis on oluline teada, et talle kohalduvad rangemad töö- ja puhkeaja piirangud. Üldreegel on, et öötöötaja võib 24-tunnise ajavahemiku jooksul töötada kuni 8 tundi. Sellest võib erandeid teha ehk pikemat tööpäeva kohaldada üksnes juhul, kui: 1. see on kokku lepitud töölepingus või kollektiivlepingus  2. tegemist on Euroopa Nõukogu direktiivis 2003/88/EÜ toodud erandiga (nt sadama- või lennuvälja töötajad, kiirabi, tuletõrje) 3. töötaja tervist ei mõjuta töökeskkonna ohutegur või töö iseloom (näiteks raskuste tõstmine).

Tööinspektsiooni meedianõunik Kristel Abel: tööandja peab uurima kõiki ettevõttes juhtunud õnnetusi

Uurimise käigus selgitatakse muuhulgas välja, kas tegemist on tööõnnetusega. Tööõnnetusega on tegemist juhul, kui õnnetus on põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga ja juhtub ajal, mil töötaja:

•             täitis tööülesannet

•             tegi muud tööd tööandja loal

•             tegutses tööandja huvides

•             viibis tööaja hulka arvataval vaheajal.

Töötaja peab esimesel võimalusel teatama tööandjale temaga juhtunud tööõnnetusest. Samuti peab töötaja teatama tööandjale esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ja võimaluse korral selle eelduslikust kestusest.

Arsti poole pöördumise puhul teavitab arst Tööinspektsiooni raskest tööõnnetusest ning töötajale tööõnnetuse tagajärjel ajutise töövõimetuse määramisest, samuti surmaga lõppenud tööõnnetusest. Tööinspektsioon teavitab tööandjat arsti teatise saamisest.

Kui tööandja saab teada, et tema töötajaga on juhtunud tööõnnetus, peab ta tööõnnetust uurima ehk selgitama välja tööõnnetuse asjaolud ja põhjused ning tuvastama, kas tegemist on tööõnnetusega. Tööandja peab uurimise läbi viima 10 tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse toimumist.

Õnnetuse põhjused selgitatakse välja iga konkreetse õnnetuse uurimisel. Tööandja peab võtma kasutusele meetmed samalaadsete õnnetuste vältimiseks. Tööandja peab ka uurimise tulemused kannatanule teatavaks tegema. Kui kannatanu uurimistulemustega ei nõustu, tuleb sellest tööandjat informeerida ning esitada oma vastuväited.

Töötajal, kes on saanud tööülesannete täitmisel tervisekahjustuse (näiteks on temaga juhtunud tööõnnetus) on õigus nõuda tööandjalt tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamisel lähtutakse võlaõigusseaduses sätestatust. Kahju hüvitamise eesmärk on luua kahjustada saanu jaoks finantsiline olukord, mis oleks võimalikult lähedane sellele, milles ta oleks olnud, kui õnnetust poleks juhtunud.

Lisaks töövigastuse tõttu saamata jäänud sissetuleku hüvitamisele tuleb kahju eest vastutaval tööandjal hüvitada kannatanule töövigastusest tingitud lisakulutused. Sellisteks lisakulutusteks võivad olla:

1) proteesid ja abivahendid

2) retseptiravimid

3) kulutused taastusravile

4) sõidukulud raviasutusse

5) kannatanu hooldamiskulud

Kahju hüvitamiseks tuleb esmalt pöörduda tööandja poole. Kui pooled kahju hüvitamise osas kokkuleppele ei jõua on töötajal võimalik hüvitise saamiseks kohtusse pöörduda.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles