Miks on õiglase kaubanduse tooted Eestis üldjuhul kallid?
30. detsember 2011, 15:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui näiteks Inglismaal või ka mujal Euroopas on õiglase kaubanduse tooted tihtipeale sama hinnaga mis tavatooted, siis Eestis on hinnavahe tihtipeale oluliselt suurem. Poest võib leida vaid üksiku sellise toote, mille hind on tavalisega võrreldes enam-vähem samaväärne.
Üheks selliseks näiteks on Meira kohv Prismas. Aga see on vaid üks näide vähestest. Prisma Peremarketi pressiesindaja Kadri Lainas selgitas, et õiglase kaubanduse toodete hindade puhul lähtub poekett tootjate ja maaletoojate hindadest, ehk et õiglane kohv on üldiselt kõrgema hinnatasemega juba tootjate ja maaletoojate hinnakirjas.
Õiglase kaubanduse organisatsiooni Fairtrade teavituse koordinaator Jaanus Välja selgitas natukene lähemalt, miks on Eestis õiglase kaubanduse märki kandvate toodete hinnad tunduvalt soolasemad võrreldes Euroopaga.
«Reeglina õiglase kaubanduse toode ei pea tingimata olema kallim kui tavatoode, sest hinnalisa, mille saab tootja, on lõpphinnast suhteliselt väike protsent. See jääb vahemikku paarist kuni kümne protsendini, sõltuvalt tootest,» ütles ta.
Enamasti on aga õiglase kaubanduse tooted kallimad seetõttu, et nad on samal ajal ka ökotooted. Toote kõrgem hind tuleneb pigem muudest omadustest. Eesti erinevus muust Euroopast tuleneb aga sellest, et Eestil ei ole mitte ühtegi oma tootjat, kes kasutaks õiglase kaubanduse toorainet. Mujal üldjuhul on.
Palju vahendajaid
«Valdavalt iga riik kas röstib ise kohvi, valmistab šokolaadi või teeb mingeid muid asju. Eestis on kõik tooted pärit välismaistest hulgiladudest ja selle on ostnud keegi uus vahendaja Eestis, kes müüb edasi kauplustele. Siin tekib viimases etapis kunstlikult vahendajaid vahele, kuna meil omal ühtegi litsentsiomanikku ei ole,» selgitas Välja.
Küll aga on paar suurt firmat, kellel on Eestis esindused, nagu Meira või Paulig. Tänu sellele on neil oma õiglase kaubanduse tooteid võimalik Eestis ka odavamalt müüa.
Toote hind sõltub paljuski sellest, kas ta on ökotoode või mitte ning mõnel juhul kogutakse raha mõnda fondi, näiteks vihmametsade kaitseks, samuti laenu- või toetusfondi. Ökotooted on Välja sõnul alati oluliselt kallimad.
Hind sõltub ka sellest, kui palju erinevaid komponente tootes on. Õiglase kaubanduse toote puhul peavad olema kõik komponendid sertifitseeritud, alates tootjast ja kokkuostjast kuni lõpliku pakendajani välja.
«See protsess on ettevõtjale kulukam, kuna ta peab kõik need etapid läbima ja maksma litsentsitasusid, mis võib ka hinda kasvatada. Kui on tegemist lihtsa tootega – näiteks puuviljad, siis need pakitakse kuskil Puerto Ricos ära ja tuuaksegi kohe müüki. Seal muid protsesse ei ole ja nende hind on konkreetne,» rääkis Välja.
Kui aga toodet töödeldakse, peab iga etapp olema sertifitseeritud. Suurem osa hinnast läheb mehe sõnul näiteks kohvi puhul just röstijatele.
Väike turg
«Väike turg on üks põhjus, miks Eestil ei ole ühtki litsentsiomanikku, sest keegi ei tee seda kulutust nii väikese turu jaoks. See pole otstarbekas. Ja kui võrrelda Inglismaaga, kus turg on tohutult suur – eelmisel aastal nad ületasid miljardi naela piiri, isegi 1,13 miljardit eurot oli neil aastakäive – siis seal on niimoodi, et paljud kaupluseketid on üldse loobunud n-ö tavatoodetest,» kirjeldas Välja olukorda Euroopas.
Ta lisas, et seal kasutabki osa kette ainult õiglase kaubanduse banaani ja teist valikut ei võeta üldse müükigi. Nii mõnegi toote puhul on hinnad võrdsustunud.
Välja sõnul on Eestis praegu saadaval üle 300 erineva õiglase kaubanduse sertifitseerimismärgiga toote. «Meie käive oli 2010. aastal 600 000 eurot. Toodete sortiment on meil praegu sama suur, kui oli 2007. aastal Soomes. Soomes oli toona 345 erinevat toodet. Aga nende käive samal ajal oli ligi 20 miljonit eurot,» kirjeldas ta ning lisas, et kui inimesed ütlevad, et neid tooteid on vähe, siis soomlased suutsid sama toodete arvu juures tekitada meist oluliselt suurema käibe. «Vaatamata rahvaarvule jääb see vahe paarikümnekordseks.»
Välja möönis, et eestlased ei tea õiglasest kaubandusest kuigivõrd palju. Samuti polda siin veel valmis neid tooteid ostma. «Kindlasti mängib oma rolli see, et meie reaalpalk on ikkagi väiksem ja paljud inimesed lihtsalt ei hakkagi selle peale mõtlema. Nad ongi selles ringis, et otsivad ainult kõige odavamaid tooteid, et võimalikult odavalt kõht täis saada,» nentis ta.
Siiski avaldas mees lootust, et kui hinnatundlikkus peaks vähenema, hakkab kindlasti kasvama ka õiglase kaubanduse toodete populaarsus. «Aga teadlikkus toodetest ja valmidus neid osta on aasta-aastalt kogu aeg kasvanud,» lisas ta.