Lugeja küsib: mis on unerohtude kasutamise ohud?

Pillid. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Pexels

Unerohtude kasutamine on polariseeriv teema, kuna osa inimeste jaoks näib nende tarvitamine möödapääsmatu, samas pole aga tegemist ohutute imerohtudega, mis kõigi inimeste puhul ilma tagajärgedeta elukvaliteeti parandada suudaksid.

Unerohte kirjutavad arstid vajadusel välja inimestele, kes vaevlevad stressi, depressiooni, ärevushäirete või ületöötamise all ning sagedased tarvitajad on ka vanurid. Meditiimi perearst Eero Merilind sõnas aga, et tegemist on raskestikäsitletava teemaga, kuna ühelt poolt aitavad unerohud paljudel uinuda, kuid samas ei saa neid ravimeid nende sõltuvusttekitavuse tõttu siiski soovituslikuks lugeda. Tegemist on mõningatel erijuhtudel vajalike abivahenditega, mida ei tohiks siiski järjepidevalt kasutada rohkem, kui kas paar korda nädalas või lühiajalise kuurina.

Paljude eakamate inimeste puhul, näiteks mõne haiguse tõttu, on unetuse tekitajaks madal füüsiline aktiivsus päevasel ajal, mis pärsib uinumist õhtustel aegadel, kuna keha pole ära väsitatud. Lühiajaliselt kirjutatakse raskelt uinujatele välja unerohtusid, ent nende rohtude probleemiks on see, et keha harjub nendega väga kiiresti ning jääb neist sõltuvusse. Väga kiiresti suurenevad Merilinnu hinnangul kasutusmahud ja jõutakse välja punkti, kus ilma unerohtudeta ei suudeta (või vähemalt tuntakse, et ei suudeta) üldse magama jääda.

Noorte probleem on Merilinnu sõnul loomulikult see, et istutakse liiga palju ja liiga hilistel tundidel arvutis või nutiseadmes, mistõttu on loomulik unerežiim paljudel täiesti paigast nihkunud.

Kui unetus on tekkinud tööpingete, depressiooni või ärevuse tagajärjel, on Merilinnu sõnul õnneks võimalik olukorda siiski professionaalide abiga parandada, näiteks vaimse tervise spetsialiste kaasates. Sellistel puhkudel saab tegutseda nn juurprobleemi lahendamisega.

Keerulisem on olukord siis, kui unetus ise ongi peamine vaegus – sel puhul on väga raske inimesele selgitada, et unerohtude pikaajaline võtmine pole tingimata hea alternatiiv, eriti kuna regulaarselt liialt vähe magamine pole ka kuidagi tervislik. Magamatus põhjustab muuhulgas kehakaalu tõusu, nõrgestab immuunsüsteemi, tõstab vererõhku, häirib keskendumist ja tekitab mäluprobleeme. Püsiva magamatuse puhul võib tõesti abi otsida unerohtudelt, millel on muide ka erineva kangusega astmed (on rahustavaid käsimüügiravimeid ja ka kangemaid retseptiravimeid). Oluline on tarbida mõõdukalt ja soovitatavalt mitte iga päev. Samuti võiks alati olla esimene meede uneprobleemide lahendamisel mõõduka füüsilise koormuse lisamine, millest jääb paljudel inimestel vajaka.

Meeles tuleb pidada, et unerohtude pikaajaline tarbimine võib inimkeha negatiivselt mõjutada. Ühe populaarseima kesknärvisüsteemi rahusti alprasolaami (Xanaxi) potentsiaalseteks kõrvalmõjudeks on näiteks toodud mäluhäired, reaktsioonikiiruse langemine, segasusseisundid, desorentatsioon, närvilisus, agressiivsus, kõnehäired, söögiisu langus ja iiveldustunne. Huvitaval kombel on üheks ravimi enda potentsiaalseks kõrvalmõjuks märgitud omakorda unetus. Merilind selgitas, et see tulenebki aina suuremate dooside vajadusest ja keha sõltuvusse jäämisest. Nagu narkootikumidegi puhul tekitab unerohtude pikaajaline tarvitamine olukorra, kus nendest loobumisel hakkavad esinema võõrutusnähud, kuna unerohtudes sisalduvad ained, millega keha kergesti harjub ning nõuab neid aina juurde. Ärevus, peavalud, lihasvalud, tasakaaluhäired, rahutus, segasus ja närvilisus on võõrutusnähud, mis võivad tekkida unerohtudega seoses.

Ravimiameti ohutusjärelvalve büroo juhataja Maia Uusküla lisas, et uinuteid tuleks kasutada nii lühiajaliselt kui võimalik ja kindlasti mitte üle nelja nädala järjest, et vältida pikaajalise tolerantsuse teket. Kuna tavaliselt esineb unehäire mingi muu psüühikahäire ühe sümptomina, siis on vaja unehäire iseloomu ja põhjuseid süvitsi uurida ning tegelda psüühikahäirega terviklikult, ravides teadlikult põhjust, mitte ainult sümptomeid.

Unerohud pole ohutud ja nende suurtes kogustes manustamise korral võib inimene reaalselt ka ära surra. Eero Merilind tõi välja fakti, et enesetappude sooritamiseks kasutatakse enim just rahusteid, mida siis liigsuures koguses ühe annusena sisse võetakse. Tugevamate rahustavate ravimite rühma moodustavad bensodiasepiinid lülitavad ajus teatavaid funktsioone välja ja nende liigsel manustamisel ongi nad võimelised ka tervet süsteemi pöördumatult välja lülitama.

Unetuse teema teeb keeruliseks just selle subjektiivsus: kui näiteks kopsupõletiku saab konkreetsete antibiootikumidega universaalselt välja ravida, siis unetuse põhjustajaid on erinevaid ja distantsilt on arstidel tihti raske hinnata, mis täpselt võib pärssida inimese uinumajäämist. Kui unerohud ei tekitaks sõltuvust, oleksid need Merilinnu sõnul loomulikult väga positiivsed, aga just nende sõltuvusttekitav olemus tähendab seda, et arstidel on raske neid soovitada kui pikaajalist ja tervislikku lahendust. Nad võivad lahendada küll unetuse probleemi, kuid samal ajal tekitada hulga teisi probleeme juurde.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles