Intervjuu ⟩ Telekomitöötaja esimesed nädalad kodukontoris

Kuidas näeb välja teie tavaline kodukontoris veedetud päev?

Ega ta väga erinegi kontoris veedetud päevadest. Töökaaslasi pole ümber ja vaiksem on, kui saan tööd eraldi oma toas teha, need on vast tuntavamad muudatused. Tööprotsess on aga sama, mis kontoris. Lihtsalt kui tööpäev lõppeb, siis paned arvuti kinni ja pole vaja kuhugi sõita.

Teil selle kogemuse põhjal pole tekkinud tunnet, et tahaks töökohta ja kodu ikkagi eraldi hoida?

Olen rahul võimaluse eest töötada kodukontoris. Loomulikult on tekkinud igatsus töökaaslaste järele, neid sooviks juba näha ja silmast silma suhelda. Tulevikus käin kindlasti kontoris edasi, kui saab kodunt välja liikuda ja teiste inimestega suhelda. 

Kui tuntav on see, et töökaaslasi ümber pole? Ütlesite, et teie tööprotsess on suuresti sama, siis milline tööaspekt on kodukontoris ja töökaaslastest eemal olles raskem?

Vahetu suhtlemise puudumine, et saaks kohe silmast silma rääkida ja vastuseid küsimustele otse hankima minna. Eks see on tööprotsessi natuke aeglustanud, kuna inimene ei pruugi Skype'is või meili teel kohe vastata. 

Mis on kodukontoris töötamise suurim väljakutse?

Koduõppel lapsed (8- ja 10-aastane). Töökorraldus vajab organiseerimist ja kannatlikkust nii minu kui ka pere poolt. Näiteks ei saa ma töö tõttu kohe vastata, kui lapsel on vaja abi kodutöös. Arutame seda siis, kui mul tuleb paus või siis suhtleme WhatsAppi vahendusel. Aga tasapisi on juba rütm tekkinud, esimene nädal oli raskem. 

Kuidas on lapsed olukorda vastu võtnud, mis on nende jaoks uudne? Kuidas nad on vasu võtnud selle, et kuskil miskit ei toimu ja kodust välja ei taheta lasta?

Oma klassikaaslasi ja teisi lapsi igatsevad nad ikka väga. Õue tahaks ka väga minna, aga ma olen öelnud, et hetkel tuleb veel leppida ja kannatada. Noorem mängib Playstationit ja saab selle kaudu suhelda sõpradega, kes ka neid mänge mängivad. Aga õue tahaksid mõlemad. 

Kas nad saavad praegusest olukorrast täielikult aru või pigem on neil palju küsimusi, et miks nad peavad olema nii, nagu nad hetkel on?

Nad saavad täiesti aru, mis toimub. Seda, mis riigis toimub, selgitati ka koolis, mis sulges uksed juba 13. märtsist. Näiteks päev enne kinnipanekut olid nad kõik koos koolis vaadanud peaminstri videopöördumist. Koolis tehti väga head selgitustööd.

Mis on olnud üllatavaim või ootamatuim aspekt, mida te ei osanud kodukontori juures ette kujutada?

Ma ei ole varem üldse kodukontoris tööd teinud, kuigi selleks on teoorias võimalus. 13. märts oli minu elu esimene kodukontori päev ja ma natuke olin alguses pabinas, et kuidas suhtlusega jääb ja kas see võib katkeda, aga olin väga positiivselt üllatunud, et kõik toimis: VPN-ühendus, programmide töö jne. Kliendid ei saa arugi, et ma nendega kodunt räägin.

Milliseid sõnumeid on firma eriolukorras saatnud? Kas on rohkem julgustust oma töötajatele või on pigem räägitud struktuurimuutustest ja töökorraldusest?

Info on liikunud kiiresti ja vajalikud töövahendid, näiteks töökohalt kuvar, organiseeriti samuti. Samuti oli võimalus 13. märtsil videoülekande vahendusel vaadata juhtide pöördumist, kuidas uudses olukorras käituda ja milliste kanalite kaudu on turvaline suhelda ning parim tööd teha. Väga konkreetselt on infojagamine toimunud.

Kas olete senisest kodukontoris töötamisest ka midagi õppinud?

Ei tea, kas õppinud, aga rahulikkus on olnud uudne. Et klientidega saab hästi rahulikult suhelda ja neid aidata. Keskenduda ja kliendi probleemi detailselt süveneda on kodukontoris isegi kergem. Otseselt halvemaks pole küll tööalaselt midagi läinud. 

Kas see on äkki tekitanud ka tunde, et kui olukord taas normaalsusesse pöördub, siis tahakski kodukontori varianti tulevikus rohkem kasutada? Et nädalas näiteks päeva-kaks teha kohalemineku asemel tööd kodust?

Jah, selle peale olen küll mõelnud, eriti mis puudutab suvist aega, kus tahaks seda võimalust kindlasti rakendada. Siis saaks kohe tööpäeva lõppedes panna arvuti kinni ja teise tuppa laste juurde minna. Jääks ära ajakulukas kojusõitmise faas. 

Jättes kõrvale töö iseloomu, siis kas teil on soovitusi inimestele, kes tunnevad kodukontoris töötamise suhtes ärevust või ebamugavust? 

Kindlasti tuleks esmalt kodukontor ära proovida. See annab võimaluse proovile panna oma organiseerimisoskuse (eriti kui näiteks on ka lapsed koduõppel) ja oskust ka kodukontoris tööd teha. Kolleegidega soovitan samuti suhtlust hoida – jagada nendega oma rõõmusid ja muresid. 

Mis on praegu teie suurim ootus? 

Kindlasti tahaks vanemaid ja vanavanemaid näha. Samuti tahaks uuesti rahulikult minna matkaradadele, mis praeguses eriolukorras on väga ülerahvastatud. Ning loomulikult tahaks sõprade sünnipäevi tähistada. Isiklikud, inimestega seonduvad asjad, suuresti. 

Enne kriisi olime harjunud, et infoühiskonna teenused ja võimalused on kergesti ligipääsetavad. Kas olete neist ka puudust tundnud?

Kindlasti ei tunne vajadust, et peaksin kaubanduskeskusesse ja poodi minema, kuna asju saab sama hästi hankida ka e-poest. Kinno ei saa küll minna, aga videolaenutusega annab perega väiksemaid kinoõhtuid ikka korraldada. Väga konkreetselt erinevatest teenustest ma ei tunne puudust, pigem on ikka vahetu suhtlus pereliikmetega see, mis on igatsusväärne. 

Kas olete ka täheldanud, kuidas on teie tarbimisharjumused kriisi algusest alates muutunud? Mõnda teenust paratamatult ei ole üldse võimalik hetkel tarbida – näiteks kinno või jõusaali minna –, aga kuidas te hindate oma teenustetarbimise muutumist kriisi ajal?

Ostmata on jäänud igasugused tööstuskaubad, mille järele pole vajadust ka tundnud. Praegu on uue riideeseme hankimisest olulisem olukord kodus üle elada. 

Toidupoodide külastamist olen vähendanud ja teinud ikka nimekirja asjadest, mida sinna ostma lähen. Impulssostude arv on vähenenud ning asju olen ostnud niimoodi, et ei peaks peale käiku tükk aega minema. Teadlikule tarbimisele on see kindlasti hästi mõjunud. 

Kuna Monika pole avaliku elu tegelane, ei avalda me tema soovil tema pilti ega täisnime.