Mida teada vihmaveesüsteemidest ja nende uuendamisest?

Vihmaveesüsteem.

FOTO: Lindab

Kui panna majale uus katus, siis ei pruugi ajahambast puretud vana vihmaveesüsteem enam uue katusekattega kokku sobida. Seepärast on mõistlik koos katuse vahetusega uuendada ka vihmavee äravooluga seonduvat.

Kivikatuste müüja BMI Monieri müügijuht Erkki Tepper andis nõu, kuidas vihmaveesüsteemi valida.

Eelista tihendite ja paksema plekiga lahendust

Ilmselt on paljud majaomanikud kokku puutunud tilkuvate vihmaveerennidega ning püüdnud omal käel probleemi silikooni või muude taoliste vahenditega parandada. Heal juhul võivad silikooni abil veekindlaks tehtud ühendused vastu pidada paar aastat, kuid siis on kindel, et läbijooksud on taas tagasi. Plekk paisub ja kahaneb õhutemperatuuri muutustega niivõrd palju, et see kisub silikooni ilmastiku mõjul kiiresti lahti. Seetõttu on soovitatav eelistada selliseid vihmaveesüsteeme, millel on tihendid juba detailide küljes ning mis ühendatakse omavahel klambritega. Nii jääb ära ajamahukas ühenduste omavaheline neetimine ja silikoonimine.

Samuti tasub vihmaveesüsteemi eluea pikendamiseks eelistada lahendusi, mis on valmistatud vähemalt 0,6 mm paksusest plekist. Et paksus üksi ei taga kaitset rooste vastu, peaks plekil olema mõlemal pool ka mitmekihiline korrosioonikaitse.

Vihmaveesüsteem nõuab aastas kaks korda ülevaatamist ning okstest ja langenud lehtedest puhastamist. Kui rennid-torud on umbes, on täiesti loomulik, et vaatamata korralikult tihendatud süsteemile kipub see üle ajama.

Vihmaveerennide ja -torude läbimõõt sõltub katuse suurusest

Vihmaveesüsteemi valimisel tuleb arvestada seda, et rennide ja torude hulk ning läbimõõdud sõltuvad katuse suurusest ja kujust. Näiteks kui vihmavett kogutakse 50 m2 katusepinnalt, peab renni läbimõõt olema vähemalt 100 mm ning torudel 75 mm, 50–100 m2 pinnal vastavalt 125 ja 87 mm ning rohkem kui 100 m2 pinnal juba 150 mm ja 100 mm. Kui panna suuremale katusele peenemad rennid-torud, ei suuda vihmaveesüsteem korralikuma saju korral nii palju vett vastu võtta ning hakkab üle ajama sealt, kust ta seda ei tohiks.

Maksimaalselt 10 meetri räästa kohta peaks olema vähemalt üks äravoolutoru, kuigi esteetilistel põhjustel pannakse tavaliselt torud ka hoone välisnurkadesse.

Lisaks vihmaveerennide ja -torude kogusele tuleb arvestada ka muude lisadetailide nagu kinnitusvahendite, klambrite ja kandurite vajadusega. Näiteks rennikandureid on vaja iga 60 cm järele, kusjuures alguse ja lõpu kandurid paigaldatakse vähemalt 10 cm kaugusele katuse äärest.

Vihmavesi juhi majast eemale

Vihmaveesüsteemi uuendamisel tuleb mõelda ka sellele, kuidas õnnestub vihmavesi majast eemale juhtida. Katuse veepidavust see kuidagi ei mõjuta, ent keldri kuivusele või vundamendi tervisele pole kindlasti hea, kui vihmavesi suure järvistuna ümber maja koguneb. Sellisel juhul võivad niiskuskahjustused ning inimestelegi ohtlike hallitusseente vohamine olla ainult aja küsimus. Õige lahendus on ühendada äravoolutorude alumised otsad maa-alusesse drenaaži ning juhtida vesi vähemalt 10 meetrit majast eemale. Kui aga hoone asetseb pigem lohus, ei saa drenaaži niisama lõpetada, vaid see tuleb ühendada sadeveekanalisatsiooniga või juhtida kuivenduskraavi.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada
Tagasi üles