Island tüürib kommertsliku vaalapüügi lõpetamise poole
Lisatud Mart Jüssi kommentaar

Islandi vaalapüüdjad lõikamas lahti heeringvaala 2009. aastal.

FOTO: HALLDOR KOLBEINS/AFP/Scanpix

Vaalaliha madala ekspordimäära ning vaalakruiiside populariseerumise tulemusena on kommertslik vaalapüük Islandil välja suremas. 

National Geographic kirjutab, et Island, mis on üks kolmest kommertslikku vaalapüüki teostavast riigist Jaapani ja Norra kõrval, võib olla seda tegevust lõpetamas, kuna juba teist aastat järjest ei kütita lihamüügi eesmärgil ühtegi vaala.

Islandi vaalapüügifirmad IP-Utgerd ja Hvalur teatasid aprilli lõpus AFPle, et seoses püügikeelu tsoonide laienemise, koroonaviirusest põhjustatud piirangute ja madalate ekspordinumbritega ei ole enam majanduslikult mõttekas vaalu küttida. Samuti on nende jaoks ära kukkunud Jaapan, mis on vaalaliha põhiturg, kuid kus on tarbimine järk-järgult langenud (konservitud vaalaliha müük on Statista andmetel Jaapanis langenud 695 tonnilt 2012. aastal 370 tonnini 2018. aastal). 2019. aastal astus Jaapan ka välja rahvusvahelisest vaalapüügikomisjonist (IWC) ning taasalustas peale kolmekümmet aastat oma vetes kommertsliku vaalapüügiga, millega on Islandi firmadel raske võistelda. 

IWC seadis kõigile oma liikmetele kommertsliku vaalapüügi keelu 1986. aastal. Lubatud on teaduslikel alustel vaalapüük, mille kontroll on aga hägune ning enne Jaapani IWCst lahkumist heideti riigile ette, et teadusliku püügi ettekäändel tegeldakse tegelikult endiselt kommertspüügiga. 

Vaalavaatlus populaarsem kui vaalaliha

2016. aastal teatas Island, et aastatel 2012 kuni 2015 kasvas vaalavaatlus aastas 15–34 protsenti ning 2015. aastal käis vaalavaatluse retkedel üle veerand miljoni turisti. Vaalavaatlust pakkuvate ettevõtete eduka lobitöö tulemusena laiendas Islandi valitsus oluliselt ka vaalade püügikeelu tsooni. 

Alates 2011. aastast on Islandil vaalavaatlemist pakkuvate ettevõtete ühendus IceWhale koostöös rahvusvahelise loomakaitseorganisatsiooniga IFAW vedanud kampaaniat vaalapüügi täielikuks lõpetamiseks. Kampaania reklaamlause on «Meet Us Don't Eat Us» («söömise asemel kohtu meiega»).

National Geographicu andmetel on Norras käimas sarnane protsess. Püügilaevade arv on vähenenud seal rohkem kui poole võrra ning riigi seatud vaalaliha piirmäärast kütitakse ning töödeldakse kõigest kolmandik.

Ökoloog Mart Jüssi: vaalaküttimine aitab meil mõista merevarade lõplikkust

Mereloomade ökoloog Mart Jüssi rääkis, et viimasel sajandil on proovitud vaalu lahti haakida ökosüsteemi kontekstist ja käsitleda neid kui ressurssi ja toorainet. Nende püüdmist on õigustatud nii majandusliku tegevusega (töökohad) kui ka kultuurilise pärandiga. Küll aga tasuks Jüssi sõnul teadvustada, et vaalaliha peamised tarbijad pole näljas ehk vaalade kommertspüük pole kuidagi vältimatu panus toidu tootmisesse. 

«Ranniku põlisrahvaste traditsiooniline vaalapüük on kübe võrreldes kommertspüüdjatega. Vahel püütakse seda näidata meile suurte püügifirmade kattevarjuna, et kas te põlisrahvaste lastest ei hooli vms. Aga see on häma, põlisrahvad ei saa vaalatööstusest jäätmeidki,» selgitas Jüssi. Ta lisas, et aasatatuhandete vältel on vaalaküttimine tõepoolest panustanud nii rannikukultuuridesse kui ka erinevate regioonide majandustesse, ent tänapäeva teadmiste juures ökosüsteemide olemusest ei saa kuidagi väita, et vaalade tapmine ja söömine oleks vältimatu või vajalik. 

Jüssi sõnul pole teaduslikke tõendusi, et vaalade arvukusest sünniks inimkonnale kahju. «Ei ole alust väita, et nende arvukust peaks reguleerima, pigem vastupidi – vaalade kui «tunnimeesliikide» uurimise kaudu saab ette näha suuri ja inimesi otseselt ohustavaid keskkonnamuutusi nagu mereökosüsteemide kollaps või kliimamuutus,» selgitas ta.

Kuidas puutub aga vaalaküttimine Eestisse? Jüssi sõnul aitab see meil mõista merevarade lõplikkust ja nendega ümberkäimise iseloomust tulenevate tagajärgede olemust. «Ka meie rannas veel sajand tagasi ujunud tavaline väike vaal – pringel ehk seakala – on siit asurkonna kokkukukkumise tõttu lahkunud. Teda ei kütitud, aga me ei taha oma Läänemerd hoida ja meie oma vaal saab siin vaevalt hakkama.» 

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada
Tagasi üles
Back