Advokaat: mõni kindlustusfirma peaks mõtlema, kas ta kelmusega ei tegele

Jaanika Reilik-Bakhoff

FOTO: Advokaadibüroo LMP

Kindlustussektor tekitab palju vaidlusi, mida võiks ära hoida nii-öelda tugevama poole ehk kindlustusandjate korrektsem käitumine, kirjutab advokaat Jaanika Reilik-Bakhoff.

Erinevad kindlustusliigid tagavad materialistliku ühiskonna toimimise ning keegi ei kahtle kindlustuste vajalikkuses tänapäeva ühiskonnas. Samas tekitab kindlustussektor jätkuvalt palju vaidlusi, mida võiks ära hoida nii-öelda tugevama poole ehk kindlustusandjate korrektsem käitumine. Järgnevalt kirjeldan kolme kõige enim levinumat probleemi kahju kindlakstegemisel ning kindlustushüvitise suuruse määramisel.

1. Kindlustusandja määrab hüvitise suuruse, kuid ei ole nõus avaldama kahjukalkulatsiooni, millele tema hinnang hüvitise suurusel tugines. Kindlustusvõtja ei ole aga spetsialist, et hinnata, kas kindlustusandja pakutud hüvitis on õige ehk vastavuses kahju suurusega.

Eesti Kindlustusseltside Liit, kuhu kuuluvad kõik Eestis tegutsevad kindlustusandjad, on välja andnud kindlustuse hea tava, mis sätestab, et kliendi soovil selgitab kindlustusandja kindlustushüvitise arvutamise aluseid ja arvutuskäiku. Kuigi selline tava on kirja pandud kindlustusandjate poolt, ei ole selle järgimine kahjuks alati kombeks.

Kui kindlustusandja keeldub avaldamast ja selgitamast hüvitise kujunemise aluseid, siis on võimalik tellida omapoolne hinnang kahju suurusele. Kui selline hinnang peaks olema tasuline, siis tuleks kindlustusandjat eelnevalt teavitada, et olete sunnitud kindlustusandjast tulenevalt vastava kulu tegema, ja eeldate, et kindlustusandja selle kulu hiljem katab (VÕS § 491 lg 1). Üldiselt on kahju kindlaks tegemise kohustus siiski kindlustusandjal (VÕS § 489 lg 1) ja kindlustusvõtjal on vaid kaasaaitamise (näiteks asja ettenäitamise) kohustus. Kindlustusandjal ei ole õigust varjata hüvitise arvutamise aluseks olevaid kalkulatsioone.

2. Kindlustusandja määrab hüvitiseks äärmiselt väikese summa ja tugineb seejuures ebausaldusväärsetele tõenditele. Kindlustusvõtja tellib omapoolse hinnangu ning selgub, et kindlustusandja pakutud hüvitisega pole võimalik kahju likvideerida.

Muret tekitab trend, et palju ehitusettevõtteid ja veel enam, vahel ka asjatundjaid-eksperte, on kindlustusandjate suure mõju all, esitades oma hinnapakkumisi ning arvamusi vastavalt tellija soovile, mitte lähtudes tegelikest asjaoludest.

Näiteks on tulnud ette juhtumeid, kus helistades erinevatele ehitajatele, kelle pakkumise on kindlustusandja kliendile hüvitise määramise aluseks esitanud, ja olles palunud pakkumise saatjatel tulla kliendi juurde taastamistöid tegema, on vastuseks tulnud: «oi ei, see hinnapakkumine küll ei olnud ehitamise jaoks mõeldud, selle hinnapakkumise soovis kindlustusandja esitada kindlustusvõtjale hüvitise maksmiseks» või «kui te tahate, et ma ehitama tuleks, siis pean objektil käima tutvumas, siis saan hinna öelda».

Leidub ka ehitusettevõtjaid, kes viskavad lihtsalt toru ära, kui küsida kindlustusele tehtud pakkumise kohta lisainfot. Tundub, et ehitajate hirm kindlustustelt mitte tööd saada, on viinud kindlustusandjad võimu kuritarvitamisele.

Kui kindlustusvõtja julgeb kindlustuselt suuremat hüvitist küsida, kui kindlustusandja pakkus, visatakse tihti õhku hirmutavaid süüdistusi kindlustuskelmuse kohta. Minu hinnangul peaks hoopis küsima, kas sellist ebaausat skeemi kasutavad kindlustusandjad ise ei tegele kelmusega ja kas mitte ka need ehitajad ja eksperdid, kes kindlustusandjat võimaliku kelmuse korda saatmisel toetavad, ei peaks mõtlema enda vastutuse peale.

KarS § 209 lg 1 sätestab, et kelmus on teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Kindlustusettevõtted, kes esitavad kindlustusvõtjale teadvalt vale andmeid ehk hinnapakkumisi, mis ei vasta tegelikele asjaoludele, tekitades sellega kindlustusvõtjale teadvalt varalist kahju ning täites nii oma eesmärki, saada varalist kasu, võiksid siinkohal mõelda, kas ei ole mindud juba liiga kaugele väiksema hüvitise maksmise eesmärgil.

3. Viimaseks levinud kindlustusvõtja eksitamise meetodiks on korrektse hinnapakkumise esitamine koos teatega, et hüvitisena makstakse välja siiski väiksem summa (näiteks arvestatakse maha käibemaks või tööjõumaksud vms). Mõnikord näiteks arvutatakse hüvitisest automaatselt maha 30 protsenti, ilma reaalset põhjust nimetamata. Samuti on levinud hüvitise väljamaksmine pärast taastamistööde ettenäitamist.

Kindlustuse hea tava näeb ette, et kindlustusjuhtumi korral selgitab kindlustusandja välja juhtumi asjaolud ja kliendi õiguse hüvitisele. Kindlustusandja maksab hüvitise ulatuses, millele kindlustusvõtjal on lepingujärgne õigus. Muuhulgas makstakse hüvitist, mida klient ei ole nõudes märkinud, kuid mille kohta on kindlustusandjal piisav teave hüvitamiseks.

Kindlustusandja teeb hüvitisotsuse ja maksab hüvitise välja mõistliku aja jooksul, tarbetult viivitamata. Kindlustusandja teavitab kindlustusvõtjat hüvitamist takistavatest asjaoludest, vajalikest toimingutest ja eeldatavast ajast, mis kulub otsuse tegemiseks. Kui kindlustusandja on hüvitamisega põhjendamatult viivitanud, siis maksab kindlustusandja kindlustusvõtjale viivist.

Ka Riigikohus on leidnud, et kahju hüvitamise põhimõtetest (nt VÕS §-st 127) ega VÕS §-st 132 ei tulene, et kahjustatud isik peab kindlustushüvitise saamiseks kindlustusobjekti ehk ehitise taastama. Kindlustusjuhtumi tõttu kindlustusvõtjale tekkinud kahju tuleb hüvitada (VÕS § 476 lg 1).

Üldjuhul ei saa kahjuhüvitise suurus sõltuda sellest, kuidas kindlusvõtja hüvitist kasutab. Mõnel juhul ei ole kindlustusvõtjal isegi vahendeid, et asuda taastamistöid tegema, enne kui ta on saanud hüvitise (nt terve maja taastamistööd). Samuti on Riigikohus leidnud, et üldjuhul on kindlustusvõtjal õigus nõuda kahjuhüvitist koos käibemaksuga (on seadusest tulenevaid erisusi).

Eelnevast tulenevalt ei pruugi alati kindlustusandja välja töötatud automaatsed lahendused olla õiged ja igal üksikul juhtumil tuleks üle vaadata, mis on kirjas lepingus ning kas tegelikult on kindlustusandjal õigus hüvitist vähendada või kinni pidada või kaasneb hüvitise põhjendamatu kinni pidamisega viivise maksmise kohustus. 

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles