Paistu valla Sepa talu peremees Enno Öövel võib uhkeldada Eesti vanima Harley-Davidsoniga, mis oma 79 eluaastast hoolimata on täiesti sõidukorras.
Säästuajal toodetud mootorratas paitab silma kui kunstiteos
18. jaanuar 2009, 13:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mees ütles, et varem oli Eestis ka üks 1929. aasta Harley, aga praegu peaks tema 1930. aastal valminud sõiduriist olema vanim. Ööveli silmarõõm on see olnud 1976. aastast.
«Sain selle vahetuskaubana tänavasõiduks ümber kohendatud krossi-IŽ-60 vastu,» meenutas peremees. «Harley kuulus varem kalurile, kes sellega talvel Võrtsjärvel püüdmas käis, kui lund oli vähem.»
Kehvas seisus mootorratta restaureerimiseks kulus terve talv.
«Kõik sai uuesti värvitud,» jutustas omanik. «Kodarad on eraldi tsingitud. Mootorile tegin kapitaalremondi, sobitasin sinna GAZ-51 kolvi. Remondimehed EPT-st tegid laagrid ja muud.»
Et välismaalt polnud võimalik tollal midagi tellida, valmistas omanik toorkummist ise nii käepidemed kui jalatugede katted. «Ühe sõbra käest sain originaalkäepideme, selle järgi tegin EPO liimist vormi, mille täitsin toorkummiga.»
Tollal elas Öövel Viljandis Lossi tänaval ja taastatud tsiklit hoidis ta koduakna all.
«Kord suvel kuulsin läbi lahtise akna, kuidas kaks meest selle juures ägedasti vaidlesid,» meenutas omanik naljakat juhtumit. «Üks väitis, et see on taastatud, teine omakorda, et täiesti uus sõiduriist. Kui esimene näitas teisele, et jalatoe kummid on täitsa kulumata, jäid viimaks mõlemad uskuma, et see on uus ratas!»
Taastatud sõidukiga sai Enno Öövel 1977. aastal Riias korraldatud näitusel esikoha.
Kui tavaliselt on Harleyd väga võimsad, kahesilindrilised rattad, siis see sõiduk on ühesilindriline ja mootori mahuga 500 kuupsentimeetrit. Omanik selgitas, et 1930. aastatel valitses ülemaailmne majanduskriis ja seepärast toodeti ka väiksekubatuurilisi mootorrattaid.
«See on päris kiire riist,» on peremees rahul. «Jõuab vastutuult sõita ja kellelegi jalgu ei jää. Olen ka 100 kilomeetrit tunnis sõitnud.»
Kõige pikem sõit on olnud Tuhande Versta rallil Riiast Tartusse. Viimasel ajal lööb Enno Öövel Harleyle hääled sisse paar korda suve jooksul, kui läheb sellega näitustele või vanatehnika sõitudele. «See on tõeline pidupäev, kui oma Harleyle istun,» muheles ta.
Vanemate Harleyde kvaliteet on Ööveli arvates hoopis teine kui tänapäeval. «Nüüd on nende raam palju robustsem. Kui ikka ratast vaadates tuleb tahtmine võtta viil kätte ja hakata kuskilt siledamaks lükkama või kuju muutma, pole see hästi tehtud. Minu Harley puhul ei oska midagi muuta — kõik on paigas.»
Daugavpilsi sõjakoolis pommituslennukite elektrikuks õppinud Enno Öövel oli aastaid Viljandi pioneeride majas ringijuht. «Restaureerimishaigusesse nakatusin, kui nägin seitsmekümnendatel Ida-Saksa tehnikaajakirja «Jugend und Technik» tagakaanel pildiseeriat restaureeritud mootorratastest,» kõneles ta.
Aastate jooksul on Öövel taastanud vanu autosid nii enesele kui sõpradele. Praegu teeb ta oma sõidud Žiguliga, kuid suvisteks sõitmisteks on käsil kaks autot. «BMW 340 on 1950. aasta sõiduriist. Selle tahan suveks korda seada,» kinnitas ta. Veel on taastamisel 1940. aasta Mercedes.
Viimasel ajal sõidab Öövel 1942. aastal Ameerika sõjaväele valmistatud Harley-Davidsoniga, mille ta soetas endale kümmekond aastat tagasi. Seegi on tema sõnutsi päris võimas riist.