Arstide ja nõustajate poole pöördub üha enam 30ndates eluaastates Eesti naisi, kes on otsustanud saada emaks spermadoonori abil. On nad toimiva paarisuhte võimalikkuses tõesti niivõrd pettunud või teeb oma töö bioloogilise kella tiksumine, mistõttu ei taheta enam oodata?
Põhjuseks, miks usk püsiva paarisuhte võimalikkusse on jäädavalt kadunud, võivad tõesti olla varasemad ebaõnnestunud suhted. Kui eelnevatest lahkuminekukogemustest on jäänud pettumus ja kibestumine, siis bioloogilise kella survel võidakse hakata kaaluma lapse saamist spermadoonori abil.
Kuid sageli pöörduvad need naised ka psühholoogiliste nõustajate poole, soovides endast paremini aru saada ning otsides endaga lepitust. Pere- ja raseduskriisinõustaja Küllike Lillestiku sõnul on suhetes pettunud inimesi palju.
«Oluline on, et nad leiaks usu ja veendumuse, et kui ma suudan iseendas midagi muuta, siis ma suudan ka oma elule uue suuna anda ja usun, et kõik see hea on ka minu jaoks kusagil olemas,» märkis ta.
Paarisuhtekoolitaja ja raseduskriisinõustaja Kaia Kapsta sõnul on teine võimalus, miks paarisuhtesse ei usuta, ka päritoluperekonna mõju. Näiteks kui oma vanemate puhul nähakse sellist suhtedünaamikat, mida ise ei taheta kogeda - samas ei osata näha ka võimalust ise teistmoodi teha, midagi muuta. Samuti võib tugevalt mõjutada see, kui isiklikud suhted oma isa või emaga on kehvad.
Kapsta tuletas siiski meelde, et inimesed ei ole maailmas otsa lõppenud ning isegi kui siiani on suhted ebaõnnestunud või pole õiget inimest kohatud ja ollakse lootuse kaotanud, tuleks tuleviku ja uute võimaluste suhtes avatum olla, mitte jääda kinni minevikku.
«Palju sõltub selle kohtumise juures ka meie isiklikust valmisolekust. See on meie töö iseendaga,» kinnitas ta. Ning ehkki nõustajatel pole infot selle kohta, kuidas spermadoonori kasuks otsustanud ja sellega seoses nõustamisel käinud naiste elu edasi on läinud, tuleks Kapsta sõnul mõelda ka sellele, et kui tegeldakse vaid suhetes ebaõnnestumise tagajärgede leevendusega, mitte põhjuste enestega, siis võidakse järgmistele põlvkondadele edasi pärandada üha suuremaid raskusi ja psühhoogilisi probleeme.
KOMMENTAAR
Kaia Kapsta
Sisemine veendumus oma üksikema staatuses võib olla sügavalt kogemuslik. Sageli toetab seda teatav kibestumine, mida on ehk liiga valus iseendalegi tunnistada. Seetõttu lepitakse ja võetaksegi elu täpselt sellisena, nagu see on.
Antud tee annaks justkui näilise suurema kontrolli oma isiklike eluvalikute üle. Me ei sõltu enam naistena kellestki. Me ei pea enam ootama, millal keegi meie kõrval nii-öelda päris suhteks valmis saab, vaid saame ise otsustada, millal on parim aeg lapse saamiseks ja millal muudeks tegevusteks.
Nõustamisele tulles soovitakse võtta maha ärevus, mis sageli kerkib üles just nimelt süüdlaste otsimisega. Kuid keegi ei ole antud olukordade kujunemises süüdi! Isegi mitte paljukirutud meessugu, «kelle peale ei saa ju kunagi loota»...
Kõik teevad oma isiklikud eluvalikud parimatest kavatsustest ja suutlikkuse piiridest lähtuvalt. Vaadeldes kogu peresüsteemi tervikuna võimalikult objektiivselt, nii-öelda pooli valimata või õiget-valet määratlemata, on võimalik hakata nägema, missuguseid pingevälju, konflikte ja vastuolusid on esinenud mõlema isiku eelnevates põlvkondades.
Kõik peresisesed valikud tehakse peresüsteemi ellujäämise, selle kestmajäämise huvides.
Kui nüüd mõtiskelda näiteks küsimuse üle, miks on üks peresüsteem jõudnud välja olukorda, mil meest enam lapsesaamiseks tarvis ei ole, siis kuidas hakkab ennast tundma antud olukorras laps, kelle tulekut siiski antud peresüsteemi sellisena forsseeritakse? Kas ta ikka on sinna nii väga teretulnud?
Samas – inimene võib jõuda teatud eluhetkel mõistmiseni, et need on tema ainsaid võimalikud valikud, mida ei saa ka kunagi nõustamisruumis vaidlustama hakata.
Küll aga saab peresuhetega tegeledes hakata kogu peres olulisi asju nihutama, mille tulemusena võivad mitmed asjad hakata enam paika loksuma.
Iga peresüsteem vajab, et selle liikmed õpiksid omavahel adekvaatselt suhtlema, süüdistamiste asemel rääkima olulistest ja tõelistest asjadest, suunates fookused teiste pereliiikmete pealt iseendale, püüdes taastada läbilõigatud suhteid jne. Jõudes seeläbi ka paljude asjade ja oluordade mõistmiseni ja andestuseni.
Peresüsteemi uurides on võimalik hakata kutsuma esile muutusi ka üksikisikute eludes.
Olukorrad ei pruugi iialgi saada hollywoodlikku klantspildi läiget, kuid selle liikmed jõuavad tunduvalt suurema kontaktini eelkõige iseendaga, mis on ka ainus kindel vundament hästitoimivate lähisuhete ülesehitamiseks paarisuhtes ja vanemlikul tasandil. Antud vundamendile toetudes saame hakata tegema oma eludes uusi, teistsuguseid valikuid.
Nii mehed, naised kui ka lapsed, noored inimesed ja eakad – me kõik vajame inimlikku lähedust, mida saame kogeda ainult hästitoimivate peresuhete korral.