Töökoha kaotuse teeb raskeks hirm muutuste ees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Töökoha kaotus tähendab elus oluliste muutuste jada, millega esmalt kaasneb hirm tuleviku ees. Seejärel tuleb aga vajadust muutuste järele paratamatult teadvustada ja hakata selle nimel tegutsema — lõpuks inimene kohaneb muutunud oludega.
Töö ja töökoht määravad inimese staatuse ühiskonnas, tema suhted, sissetuleku ja valikud, näiteks kas või selle, millal ja kuidas ning missuguste inimestega koos ta oma tööd teeb. Valides tööd ja töökohta, valib inimene ühtlasi ka suhtlusvõrku ja sõpru, elustiili ja huvivaldkondi.
Olude sunnil töökoha vahetamine toob kaasa sama: uuesti tuleb läbi mõelda, millised suhted ja sõbrad jäävad maha ning millisest elustiilist peab loobuma. Ja kavandada tegevusplaan, mida millega asendada.
Keda või mida kardad kaotada?
Töökoha vahetusega kaasnev hirm muutuste ees ja kartus tuleviku suhtes on suurem siis, kui vahetus pole vabatahtlik. Hirmu aitab leevendada selle põhiliste allikate teadvustamine ehk arusaamine, mida kardetakse kõige enam kaotada: sissetulekut ja ainelisi hüvesid, staatust ja positsiooni või seniseid sõpru ja toetajaid?
Kas kardetakse kaotada sissetulekut kui elatusvahendit või hoopis tunnet, et võid endale nii mõndagi lubada? Või häirib enim hirm saada hüljatud nende poolt, keda on peetud toetajateks ja sõpradeks?
Vahel kardetakse ka senise positsiooni pärast: näiteks arvab inimene, et kui ta ei tööta enam prestiižses firmas, langeb tema väärtus teiste silmis. Või kui ta ei suuda oma ettevõtet käigus hoida, kaotab ta kättevõidetud positsiooni lähedaste seas või ühiskonnas üldisemalt.
Hirmu tuleb tükeldada
Selliste hirmude taga on kahtlemata üsna palju tõtt, kuid õnneks pole see kogu tõde. Kui on kahanenud ainelised võimalused, ei pruugi veel kaduda oskused, mis toovad leiva lauale. Kui kaovad toetajad senisest töökohast, siis suhted ja suhtlemine mõnega töökaaslastest võib sellele vaatamata kestma jääda ja sõprus koguni tugevneda.
Hirmu tükeldamine väiksemateks osadeks aitab sellega paremini toime tulla, kavandades ja ellu viies samal ajal ka plaani asendada kaduvad väärtused ükshaaval ja samm-sammult uutega.
Uue ajakavaga tuleb harjuda
Töö kaotamise ja uue töö otsimise perioodil võivad muutuda senine elurütm, päevakava ja harjumused. Madalseisus inimese jaoks nõuab nende muutustega kohanemine aega ja energiat. Esialgu tuleks harjuda sellega, et paus töös võib olla ka millekski hea ning seejärel asuda antud aja sisukale täitmisele.
Elukaare eri etappidel domineerivad erinevad vajadused. Näiteks väikelastega perele võib ühe pereliikme ootamatu lisaaeg, mida ta kasutab lapse arengu toetamiseks, anda tulevikus olulise lisaväärtuse. Keskealisel võib vahepaus tööteel aidata taastada mõne unarusse jäänud oskuse.
Töösõltlasele võib see aeg saada peatuseks, mis toetab enesetäiendamist või tervise taastamist. Mõni töö kaotanu leiab elule uue mõtte, osaledes näiteks kodanikualgatuses. Nii võib olude sunnil töö kaotanud inimene seista valikute ees, mida ta poleks ehk muidu söandanud või viitsinudki ette võtta.
Eneseteostus või elatusallikas?
USA juhtimiskonsultandi ja töönõustaja Ferdinand F. Fournies’ arvates teeb enamik inimesi tööd selleks, et tagada endale ja perele elatusvahendid. Nad püüavad oma ülesannetega võimalikult kiiresti toime tulla, et suunduda seejärel lähedaste, sõprade ja tuttavatega mõnusalt aega veetma. Nad teevad tööd selleks, et elada töövälisel ajal nii-öelda päriselu: teha seda, mis on palgatööst erinev ja huvitavam.
Sellele rühmale inimestest tähendab töökoha kaotus peamiste elatusvahendite kaotust ning muret ja uusi pingutusi nende hankimiseks.
Teise rühma kuulub vähemus, kellele töö tähendab eneseteostust. Nende jaoks on töö kaotamine krahh, mis paiskab segi kujutluse iseendast ja oma väärtusest.
Vanasõna ütleb, et kõiki mune pole kasulik paigutada ühte korvi. Sama kehtib ka töö ning selle tulemuste alusel kujuneva enesehinnanguga. Töökoha kaotus haavab vähem neid isikuid, kelle identiteet on kujunenud läbi osalemise mitmes töövaldkonnas, organisatsioonis või projektis.
Harjuta end muutustega ise
Piltlikult öeldes on asi järgmine: kindlamini püsivad püsti need, kes on töö toitvasse pinnasesse juurdunud mitte ainult ühe peajuure kaudu, vaid aretanud sinna kõrvale veel hulga teisi toetavaid lisajuuri.
On paradoks, et tööle vähem pühendunud inimesed on vähem haavatavad, sest nende enesehinnangut kõigutab töökoha kaotus vähem. Kas peaksime siis selleks, et jääda töökohtade kadumise perioodil pinnale, ennast tööga vähem siduma ning otsima selle asemel teisi väärtusi, mis eneseväärikust alles hoida aitavad?
Teine paradoks — et muutustes tervemaks jääda, peaksime neid pidevalt ise juurde tekitama. Sel moel karastame end juba ette ootamatute muutuste vastu, mistõttu paratamatud pöörded on kergemini ületatavad.