Mänguasjade tootmine Eestis hääbub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõdadevahelises Eesti Vabariigis oli Eesti mänguasjatööstus peamiselt üksiktegijate, pereettevõtete ja väiketööstuste tegevusala. Peamiselt valmistati puust mänguasju ja segamassist nukke, rääkisid mänguasjamuuseumi direktor Triin Vaaro ja teadur Marilin Rappu.
Nõukogude võimu kehtestamine Eestis tõi esialgu kaasa tagasimineku mänguasjade tootmises. 1940. aastatel asutati rohkelt riiklikke pisiettevõtteid – artelle –, mitmed neist tegelesid ka mänguasjade valmistamisega. 1950. aastatel toimus areng suurtööstuste loomise suunas: enamik artelle likvideeriti ning nende varad liideti mõne teise ettevõttega.
1960.–1970. aastad kujunesid mänguasjade tootmise kõrgperioodiks. Pidevalt mõeldi välja uusi lelusid, mida toodeti ülisuurtes kogustes ja turustati kõikjal kogu Nõukogude Liidus ja ka välisriikides. Suurte, põhiliselt lelude tootmisele keskendunud Norma ja Polümeeri kõrval valmistasid mänguasju kas põhi- või kõrvaltoodanguna mitmed teisedki ettevõtted.
1980. aastatel hakkas Eestis mänguasjade tootmise maht järk-järgult kahanema ja turule jõudis üha vähem uudistooteid. 1980. aastate lõpus Eestis müügile tulnud Lääne-Euroopas ja USAs valmistatud lelud andsid omakorda hoogu kohaliku mänguasjatööstuse allakäigule.
1990. aastate alguses enamik suurettevõtteid erastati ja otsides tulusamaid võimalusi raha teenimiseks, loobuti mänguasjade tootmisest Eestis.