Tallinna botaanikaaia teadlane Eevi Siibak annab juhiseid, kuidas toataimede eest paremini hoolt kanda.
Toataime kasvatamise lihtne teadus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Intervjuud Tallinna botaanikaaia raudvara, seal mitukümmend aastat töötanud bioloog Eevi Siibakuga saadab veesolin ja linnulaul, nagu polekski väljas talv, vaid käes juba soe ja mahlane kevad. Palmimajas lopsakalt õitsevate toataimede vahelt vupsab ootamatult välja küülik («Oi, Amanda,» üllatub Siibak).
Siibak asub ükshaaval paksust rohelisest taimeseinast potte välja tõstma, et jagada pisut teadmisi, kuidas toataimi edukalt kasvatada. Miks õnnestub rohenäppudel, kes justkui nagu suurt midagi teistmoodi ei tee, kasvatada lopsakas õitsev taimepuhmas, teisel inimesel aga närbub taim paari kuuga? Aga ma ju kastsin ja väetasin hoolikalt, ütleb hämmeldunud taimeomanik.
Liigne ja vähene valgus
Toataimedele saavad ühevõrra saatuslikuks nii üle- kui alahoolitsus. Seda nii valgustingimuste, kastmise kui väetamise osas.
Näiteks valgus. Sageli arvatakse, et sellega ei saa üle pingutada, aga saab küll. Praegu on käes märts ja päike paistab eredalt. Lumi aga võimendab valgust veelgi. «Kui siis on aknad lõuna poole, mõjub see taimedele väga halvasti,» räägib Siibak. Kui pärast pikka pimedat talve tuleb ootamatult välja ere päike, hakkab taimel väga palav. Osal taimedel põhjustab ere päike koguni põletuse.
Teine äärmus on liigne pimedus. «Inimene arvab, et mul on toas valgust küll, ja asetab taime nurka, kus teda on ilus vaadata. Aga ta unustab selle pisiasja, et kuigi tal on suured aknad, on akna ees kardin või ribikardin või ruloo,» rääkis Siibak.
Kas igale taimele on vaja osta spetsiaalne muld? Orhideele ja kaktusele? Siibak noogutab: «Orhideedele kindlasti, sest nemad on epifüüdid ehk pealistaimed, ja nende muld on hästi kore. Aga orhideemuld sobib ka näiteks flamingolillele, ta sobib bromeelialistele, mõningatele sellistele taimedele. Kaktustel on oma muld, sukulentidel on see selline liivasem.»
Osa taimi taha happelisemat mulda, näiteks sõnajalad ja begooniad, osa neutraalsemat.
Tavaliselt on mullakottide peal kirjas, millistele taimedele see sobib.
Kas oluline on ka see, millises potis taim on? «Kui te lähete poodi, siis näete, et osad orhideed on läbipaistvas potis – aga mitte kõik. Milles on asi: läbipaistvas potis on need taimed, kelle esivanemad kasvavad puude peal. Nende juured ripuvad vabalt õhus või liiguvad vastu puukoort – juured on võimelised fotosünteesima,» räägib Siibak.
Orhideede, näiteks kuukingade puhul on läbipaistva poti puhul ka hea vaadata juurte seisukorda ja värvi. Siibak selgitab, et kui kuukinga juured on kuivad, on need halli tooni. «Kui juured paistavad läbi poti rohelised, siis reeglina on see taim ka suhteliselt märg ja teda pole vaja uuesti kasta.»
Läbipaistev pott pole aga orhideede puhul hädavajalik. «Ei tasu arvata, et nad ei kasvaks savipotis või läbipaistmatus plastpotis – kasvavad küll! Aga võib-olla natuke paremini läbipaistvas potis,» kinnitas Siibak.
Taimed kasvavad Siibaku sõnul ühtmoodi hästi nii savi- kui ka plastpotis. Plastpott on suhteliselt umbne. Kui savipotis aurustub vesi ka läbi külgede ja õhk pääseb juurteni, siis plastpotil peab olema korralik drenaaž, et liigne vesi välja pääseks. Aga muld püsib plastpotis samas kauem niiske.
Õige väetamine
«Ja kolmas asi, mida inimene teeb – oi, mu taim on õnnetu. Väetaks! Ja siis väetatakse! Ja see on midagi, mida kindlasti ei tohi teha. Väetatakse ainult kasvueas taimi ja kasvu ajal. Väetamise võib ära unustada novembris, detsembris ja jaanuaris. Need on meie pimedad kuud. Las see taim talvitub ja elab selle aja kuidagi üle. Ja kevadel uuesti hakata väetama, aga mitte mingil juhul haigeid taimi,» toonitab Siibak.
Mida selle haige taimega siis ette võtta? «Siis tuleb mõelda, milles asi on. Äkki on tal kahjurid kallal? Kevadel võib tegutsema hakata kedriklest ja kilptäi.» Kahjuritõrjeks on poodides olemas mürgid.
Üks haiglase välimuse põhjus on ka valesti kastmine. «Kui te ostate uue taime, on ta turbasubstraati istutatud. Ja kui see taim on korraks kuivale jäänud ja te kastate, siis see turbapall ei saa märjaks,» räägib Siibak.
«Vaatate, et taim on märg, vesi tuli potiaukudest välja, aga vesi voolab mööda potikülgi alla ja mullapall on keskelt täiesti kuiv.» Õige oleks panna pott üleni vette ja oodata, kuni õhumulle enam ei teki.