Saarlased on hädas hulkuvate koertega
1. juuni 2012, 08:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lisaks huntidele on saarlased kimpus ka hulkuvate koertega, keda võib kohta kõikjal saare peal ning kes kimbutavad nii lambaid kui ka metsloomi.
Probleem tuli eriti teravalt päevakorda, kui jahimehed ja keskkonnaametnikud hakkasid kaardistama huntide ja koerte nägemise kohti ja kuupäevi, kirjutab Saaremaa Kaarma vallavanem, Saarte jahimeeste seltsi juhatuse esimees, Margus Mägi Saarte Hääles ilmunud arvamusloos.
Lisaks on jahimehed saatnud oma rajakaamerate pilte, kus on nii suuri hundikoeri kui ka väikseid krantse öösiti söödakohtades jälgi võtmas.
Hulkuvate koerte seas on Mäe sõnul mingi arv koeri, kellel ei olegi peremeest, kes on juba metsikud ja pelgavad inimesi. Neid kinni püüda pole lootustki.
Osa hulkuvaid koeri on selliseid, keda omanik on võtnud talusse valvekoeraks, kuid mõnel juhul ei suuda nad suurt koera toita ja nii lastaksegi koer ööseks lahti endale ise metsast süüa otsima. Teised omanikud jälle ei teagi, et nende kena kodukoer käib öösiti mööda metsi loomi taga ajamas.
Kolmandat sorti hulkuvad koerad ongi vabapidamisel pisikrantsid. Omaniku arvates ei tee selline pisike kurja kellelegi, ta meeldib lastele ja tundub nii nunnu olevat. Tegelikult põhjustab nii peetav koer kaaskodanikele väga palju ebamugavusi. Need krantsid kolistavad ju kogu ümbruskonna hoovides, kus muidugi kraabivad ja urineerivad kõikide naabrite peenardele, kalli raha eest soetatud ilupõõsastele ja -puudele.
Kas hukkamine või kasvatamine
Lahendusena pakub Mägi välja kaks võimalust. Esiteks hulkuvate koerte püüdmine ja hukkamine. «Praegu Saaremaal koerte püügiga tegelevat firmat ei ole, kui omavalitsused paneksid aga seljad kokku ja sooviksid taolist teenust ostma hakata, kus iga kinnipüütud koera eest, kelle omanik on võimalik tuvastada, makstakse näiteks 100 eurot ja iga koera pidamise päeva eest 50 eurot, küll siis tekiks kohe ka sellist teenust pakkuv firma. Usun, et nad püüaksid hulkuvaid koeri usinalt,» kirjutab ta.
Kinnipüütud koerad tagastataks omanikele, kes hüvitaksid omavalitsusele tehtud kulud. Kui koera omanikku ei leita või omanik ei taha oma koera nii suure summa eest välja lunastada, pannaksegi koer magama.
Teine variant on hakata koeraomanikke kasvatama. «Ei leidu mingisuguseid alternatiive – kui kellelgi on koer, olgu ta suur või väike, kuri või sõbralik, emane või isane –, koer peab kinni olema,» toonitab ta.
Vallavanem kutsub inimesi üles teatama kohalikule omavalitsusele koeraomanikest, kes eksivad koerapidamise eeskirjade vastu. See teade peaks olema kirjalik (paberil või meili teel saadetud) ja sisaldama andmeid lahtioleva koera kohta: mis kuupäeval ja kellaajal nähti, koera iseloomulikud tunnused ja koera arvatava omaniku nimi, teate saatja nimi.
Pärast sellise teate saamist saavad omavalitsused eeskirjade rikkumise menetlusse võtta, fakte kontrollida ja saata koeraomanikule esialgu hoiatuse. Rikkumise jätkumisel määrataks juba kopsakas trahv, mis võib ulatuda kuni 400 euroni. Kui rikkumine põhjustas varalist kahju või tervisekahjustust, on trahv kuni 800 eurot.
«Sellist hulkuvatest koertest teatamist ei saa võrrelda pealekaebamisega, sest ainult ühiskonna sallimatuse toel saame tänast olukorda hulkuvate koerte rindel parandada. Minu arvates on vastutustundetute koeraomanike kasvatamine läbi karistamise humaansem, kui ilmsüüta koerte püüdmine ja surmamine,» arvab jahimees ja koeraomanik.