Kuuleme innovatsiooniaastast kui imest, et uuenduslik lähenemine meid ümbritsevale aitaks majanduse tõusule kaasa. Innovatsioon algab iga eestlase südamest, hingest ehk hoiakust! Soovime, et Eesti saaks turismimaaks ja Tallinn võiks olla kultuuripealinn. Kuidas me seda saame, kui me seda ise kübetki ei taha, oleme kurjad ja mornid, nägemata teist inimest enda kõrval?
Minu lapsepõlvest meenuvad lahked naabrimemmed, kes hoolimata oma majanduslikust olukorrast leidsid alati koha laua taga ja pakkusid süüa. Küsisid, kas on veel midagi, mis hea tuju teeks. Panid sõnagi lausumata lapse lumised kindad pliidi peale kuivama ja enne kui tagasi õue läksime, pakkus tegelikult võõras külatädi ka meesaia teele kaasa. Poemüüjad olid valmis võlgu andma, kui kommiraha puudu jäi ja bussijuht tegi vahel sõidu välja ning pilgutas kavalalt silma. Inimesed olid lahked, soojad ja südamlikud - nad naeratasid!
Kurb, et me oleme muutunud oma hoiakult tigedaks ja vaenulikuks - «Parem kui keegi mind ei tülita, äkki peangi midagi tegema!»
Astusin suure kaubanduskeskuse lillepoodi 23. veebruaril, hetkel, kui eestlased võiksid olla uhked ja rõõmsad, sest lähipäevil on üle kogu Eestimaa levinud mitmeid positiivseid sõnumeid, nagu MMi kuld; meil on tulemas Eesti Vabariigi 91. aastapäev; paljulapseliste perede toetuseks on abistava käe ulatanud mitmed kodanikud jne. Kuid kahjuks ikkagi ei suuda inimesed olla õnnelikud ja hoolivad üksteise suhtes!
Läksin lillepoodi, kus uksel rippus silt: «Vajatakse lilleseadja-müüjat». Mõtlesin, et kui tore töökoht, isegi läheks sinna tööle, kui mul vastavad oskused oleks. Nüüdseks olen veendunud, et ega hästi ei tahaks isegi ostjana sinna tagasi minna. Selles kaupluses on tavaliselt alati lai sortiment ja värske kaup. Tõsi, hinnad on ka kõrgemad kui teistes poodides, kuid kvaliteet maksab.
Olin ukse peal juba ennast õnnelikuks ostjaks mõelnud ja püüdsin alustada ostmist, lootes head ja sooja suhtumist, kuna kauplus oli tühi ning ma olin hetkel ainuke klient. Müüja pöördus minu poole ja ma selgitasin talle, et tahaksin külmikust kõige ilusamat ja kenamat roosi. Müüja aga suunas mu tähelepanu minu ees olevale vaasile, kus olid roosid, mida ma olin märganud, kuid nende kroonlehed olid väheke kuivanud ja kortsus, mis mulle väga värske lille muljet ei jätnud. Tundus, et müüjal on vaja need enne maha müüa, kui need, mis külmikus on. Püüdsin teha nalja ja ütlesin, et ostjad tahavad ikka seda kaupa, mis on kõige kõrgemal, kaugemal või teiste kaupade all. Müüja ei teinud minu jutust väljagi, tema mornis näos ei liikunud ükski lihas, ta võttis sõnatult külmikust ühe roosi ja küsis: «Kas see?».
Sain oma ihaldatud roosi, läksime koos leti äärde, seal kiitsin kaupluse kaunist ja rikkalikku väljapanekut, müüja ei reageerinud sellele kuidagi. Palusin seejärel müüjal sellele ühele varrele natuke midagi lisada. Müüja küsis, et mida te soovite, mõtlesin, et ega ma muud ei tea kui niinepaela, mille ma ka sain. Oma hinges ootasin, et ta pakuks ise midagi põnevat lisaks, küsib näiteks, kas mehele või naisele, kas mõni pärl lehe peale vms. Ootasin, et müüja laseb ka lehtedele natuke läiget, kuid tal oli ilmselt hea meel, et saab raha ja tüütu jutukas klient ära läheb. Oma hinges olin muutunud kurvaks ja pettunud - ootasin, et müüjal on hea meel, kui tuleb klient, ostab midagi, kiidab tema töökohta ja on sõbralik. Soovisin väga, et ta lõpuks ometi naeratab ning soovib näiteks head tulevast vabariigi aastapäeva või vastlapäeva või madisepäeva või head õhtut!
Poest lahkudes tekkis mul mõte, et milleks meile inimesed, kui nendes pole kübetki inimlikkust ja soovi suhelda.
Kohe tekkis innovaatiline mõte, et see lillepood võiks uue töötaja palkamise asemel teha midagi sarnast nagu Keilas iseteeninduskassaga selvepoes. Ma valiksin lille mida tahan, keeran ise niine varre ümber ja lasen läiget peale, maksaksin kaardiga kassasse ja kassaaparaat ütleb tšekki välja printides meeldiva häälega: «Head tulevast vabariigi aastapäeva; vastlapäeva või kasvõi ainult: «Tänan ostu eest!»». Jäävad olemata kõik ebameeldivad tunded ja mossis näod.
Läksin sünnipäevale, hinges kurbus kaasmaalaste suhtlemisoskamatuse pärast ja soov kirjutada sellest kõigile eestimaalastele. Kallid kodanikud, aeg on muutuda ja hoolida kaaskodanikust, olgu siis poes, kodus või tööl. Tulemas on Hea Teeninduse kuu märts, kus kutsutakse üles kiitma teenindajat! Mina soovitan sul ka ennast kiita, kui oled hooliv, sõbralik ja soe, kiida ennast selle eest! Kirjuta endale märkmiku väike naerunäoga kiitus, see teeb su tuju heaks ja sa märkad rohkem teisi inimesi enda ümber. Naerata endale, kui vaateaknalt uurid peegeldust, see muudab maailma päikselisemaks.