Teise päeva hommik algas vihmasaju ja kiirpudruga. Kadri kiirustas linna salvestusele, ülejäänud aga pakkisid märja varustuse kokku ja teekond jätkus. Päeavaplaan polnud pikk, mistõttu oli tempo algul õige rahulik, leidsime aega isegi kiireks eksimiseks ja korralikuks kiigehooks suurel külakiigel.
Metsas jätkus Margiti seenekool ja läks lahti kõva kukeseene korjamine. Tore seltskondlik tegevus, millel on üks häda – kui kõik vahivad maha, siis ei märka keegi puude küljes olevaid rajatähiseid. Nii õnnestus veel teinegi kord valele teeharule keerata ja tupikusse jõuda. Äsjast allamäge kulgemist kiitnud pidid nüüd oma sõnu sööma.
Matkapäeva teine pool oli planeeritud rattasõidule. Kruusateel lompide vahel laveerimise katkestas juba mõnesaja meetripärast mitu vaimustunud hüüatust. Rattad jäid sinnapaika ja seltskond tormas metsmaasikaid sööma. Suuri, rammusaid ja nii tihedalt kasvavaid, et vabalt võinuks tooliga ühte kohta maha istuda ja pool kõhtu täis süüa. Naljajammastel tekkis kahtlus, et matka korraldajad on kohalikke siit kuu aega eemal hoidnud, kuis muidu säärane rikkus korjamata püsib.
Rattasõidu jätkudes vihm tihenes ning vahepeal tuli pedaalida korralikus padukas. Kui vihm järele andis, tulid raskused altpoolt – niidetud põld ning porimülkaks sõidetud metsatee.
Hommikul olime suure suuga otsustanud lõunasöögist loobuda ja mõne snäki toel lõpuni minna, raske maastik ja vihm oli aga motivatsiooni nii palju langetanud, et tuli siiski ka võileivapaus teha.
Viimase lõigu läbisime taas jalgsi, väsimus andis paljudel juba üsna tugevalt tunda. Grupp venis pikaks ja tulemus selgus Leppoja tallu ööbimispaika jõudes – meiega hommikul liitunud Kertu oli kadunud. Üks vale teeots tähendas tema jaoks kümmet lisakilomeetrit ja murelikke mõtteid, sest siinne kant on sisuliselt inimtühi.
Õhtu lõpetas märgade asjade kuivatamine ning suitsusaun, misjärel seltskond üsna üksmeelselt vooditesse pudenes.