Iseõppimisel tulevad kasuks e-portfoolio, õpikogukonnad ja vikiülikool

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis / Scanpix

Elukestev õpe ja enese täiendamiseks uute võimaluste leidmine muutub järjest olulisemaks, räägivad Tallinna Ülikooli teadlased. Internetis pakutavad tehnoloogiad osutuvad kasulikuks enda turundamisel ja sarnaste õpihuvidega inimeste koondamisel. Need võimalused tuleb enda kasuks tööle rakendada.


Pädevuspõhine õpe ja e-portfoolio


Mart Laanpere

,

Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia keskuse juhataja kt ja teadur


E-portfoolio on veebipõhine keskkond või tarkvarateenus, mis võimaldab inimesel pikema aja jooksul koguda, süstematiseerida ja esitleda tõendusmaterjale oma pädevuste kohta.


Vanemad põlvkonnad ei ole veel nii hästi õppinud ennast uue tehnoloogia kaasabil esile tõstma. Interneti kaudu enese reklaamimine on meedias pahatihti halva maitse templi külge saanud.



Samas saab internetti kasutada enda «turundamiseks» positiivsel moel, oma pädevusi potentsiaalsetele tööandjatele mõistlikul viisil esitledes.


Praeguses keerulises majandusolukorras võib mõistlikult koostatud internetipõhine portfoolio olla just selleks kaalukeeleks, mis otsustab tööta jäänud inimese jaoks uue töö leidmise.



Meie jaoks võivad oskused ja teadmised olla küll enesestmõistetavad, kuid potentsiaalsele tööpakkujale on need pahatihti nähtamatud. Oskuslikult koostatud veebipõhise e-portfoolio abil saab inimene oma pädevused nähtavale tuua, aga ka kavandada ja mõtestada enda kutsealast arengut.



Eestis on e-portfoolio süstemaatilist rakendamist katsetatud õpetajakoolituse kontekstis aastatel 2006–2008 Euroopa Sotsiaalfondi poolt rahastatud projekti OPAH raames.


Õpetajad kasutasid e-portfooliot enesehinnanguks, tundides ette tulnud probleemsituatsioonide analüüsiks ning enda loodud tunnikavade ja õppematerjalide esitlemiseks.



E-portfoolio tarkvaralahendusi on mitmeid, nii tasuta kättesaadavaid (näiteks ELGG või Mahara) kui ka kommertsteenuseid (PebblePad). E-portfoolio rakendamisest huvitatud organisatsioonid võivad installeerida e-portfoolio tarkvara oma serverile, üksikisikutele on ilmselt sobivam mõne olemasoleva e-portfoolio majutusteenuse kasutajaks registreeruda. Tasuta e-portfoolio majutusteenust pakuvad näiteks mahara.org ja eduspaces.net, paraku on mõlemad ingliskeelse kasutajaliidesega.



Uued võimalused: ole ise oma elukestva õppimise peremees


Kai Pata,
Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia vanemteadur


Viimaseid aastaid võib elukestva e-õppe seisukohalt pidada murranguliseks. Internetti iseloomustab järjest enam sotsiaalse tarkvara laialdane kasutuselevõtt.


See annab õppijatele sõltumatuse õppeasutuste poolt hallatud kinnistest õpisüsteemidest ja võimaldab ise valida ning kombineerida enda õpivahendeid ja õpingupartnereid, ise õpisündmusi algatades.



Kuidas pakub uus internetiajastu toetust õppimiseks? Eelkõige tooksin välja trendid õpikeskkondade muutumise autonoomsuse, avatuse, jagamise, kogukonnastumise ja demokratiseerumise suunas.



Sotsiaalse tarkvara oluliseks eeliseks on võimalus märksõnade kasutamisega luua otseteid endasarnaste inimeste ning nende poolt heaks peetud informatsiooni juurde.


Piisab vaid oma blogipostituste või enda salvestatud info märksõnastamisest, ning ühesugust märksõna kasutanud isikud saavad lisaks oma materjalide sorteerimisele teha need kiiresti ülesleitavaks teistele sama märksõna kasutanutele.



Sotsiaalse tarkvara eelis seisneb mugavas liitumisvõimaluses – piisab vaid kasutajakonto avamisest ning õppija saab veebikeskkonnas oma teadmiste ja õpikogemuste avaldamiseks kiire ja lihtsa võimaluse.


Ühe tõusva trendina igal pool õppimises võiks märkida reaalsete ja virtuaalsete keskkondade kombineerimist.



Isiklikku õpikeskkonda tundma õppides ja aktiivselt kasutades saab juurde kogemusi ka oma äriideede realiseerimiseks ja turundamiseks.



E-õpe ja hariduspoliitika


Peeter Normak,
Tallinna Ülikooli informaatika instituudi direktor


E-õppe rolli hariduses on võimatu üle hinnata. Kui auditoorne õpe lõpeb suure osa noorte jaoks 18–19-aastaselt ja mõnevõrra väiksema osa jaoks 23–25-aastaselt, siis järgnev – hoopis kauem kestev – elupidev õpe toimub elu lõpuni ja seda suuresti e-õppe vormis.


Kuivõrd ja milline peaks aga olema riigi roll e-õppe edendamisel?



Esiteks, e-õpe on suuresti mitteformaalne ja kogukonnapõhine. Õpe toimub sotsiaalse tarkvara toel mingi õpivõrgustiku raames, milles tarkuseallikaks ei ole mitte niivõrd üks tark õpetaja, kuivõrd kolleegide kogemused. Seega võib e-õppes olla õppur ühtlasi ka õpetaja.


Koosõppe efektiivseks toimimiseks on oluline, et selles osalejad oleksid omandanud teatud e-õppe kultuuri, mis koos õpiharjumustega peaksid vajalikul määral olema kujundatud juba üldhariduse raames.



Teiseks, eesti keele ja kultuuri seisukohalt on oluline, et nii e-õppe keskkond kui ka märkimisväärne osa e-õppe sisust oleks eestikeelne.


Tähtis on, et e-õppe osalised oleksid motiveeritud ka ise e-õppe edendamisse panustama – nii ei jää ükski hea idee või algatus rahapuudusel realiseerimata. Hariduspoliitika teiseks eesmärgiks peakski olema kvaliteetse eestikeelse e-õppe sisu ja õpikeskkondade loomise toetamine.



Kolmandaks, e-õpe on väga kiiresti arenev valdkond. Üha kiirenevas tempos luuakse ja võetakse kasutusele järjest uusi tarkvaravahendeid ning nende kasutamise metoodikaid.


Kui auditoorses õppes saab õpetaja jagatud tarkusest osa vaid väike arv õpilastest, siis e-õppe puhul võib õpetaja mõju olla määratult suurem.



Oleme jõudnud kolmanda e-õppega seonduva hariduspoliitika eesmärgini: õppurite, pedagoogide ja hariduspoliitikute e-õppe alaste otsustuste toetamiseks oleks vajalik piisaval arvul heatasemeliste uurijate olemasolu ning vajalike uuringute läbiviimine.


Võib tõdeda, et Eestis toimub tasapisi liikumine kõigi kolme eesmärgi suunas.



Avatud õppematerjalid ja õpikogukonnad


Hans Põldoja,
Tallinna Ülikooli informaatika instituudi teadur


Viimastel aastatel on e-õppe valdkonnas pööratud palju tähelepanu avatud õppematerjalidele. See mõiste ei tähenda lihtsalt veebis avalikult kättesaadavaks tehtud õppematerjale.



Avatud õppematerjalid on avaldatud sellise litsentsiga, mis lubab materjali kasutajal seda oma vajadustele vastavalt kohandada ning täiendatud ja tuletatud teost edasi levitada.


Ülikoolide poolt loodud ja avaldatud avatud õppematerjalide kõrval on veebis ka terve rida kogukondi, kus vabatahtlikud loovad ja jagavad avatud õppematerjale ühiselt.



Enamiku avatud sisulitsentside puhul kehtib nõue, et teose põhjal loodud tuletatud teosed peavad olema avaldatud sama litsentsiga. See tagab avatud sisu pideva kasvu.


Üheks huvitavaks viimase aja arenguks on avatud õpikogukonnad. Vikipeediaga seotud projektide hulka kuulub ka vikiülikool (wikiversity.org), mis sisaldab vabatahtlike poolt loodud õppematerjale ja avatud kursuseid.



Vikiülikooli keskkonnas pakuvad oma kursusi ka ülikoolid, kes soovivad avatud õpikogukondi katsetada. Vikiraamatukogu (wikibooks.org) liikmed loovad aga ühiselt kooliõpikuid.


Vikiülikooli õppija kasutab kodutööde avaldamiseks üldjuhul oma ajaveebi, kus kursuse läbiviija ja teised kursuslased talle kommentaaride kaudu tagasisidet annavad.


Ainsaks erinevuseks ülikooli ametliku e-kursusega on see, et osalemine on tasuta ning kursuse lõpus ei saada ainepunkte ega tõendit.



Paljude vabatahtlike õpimotivatsioon on isegi kõrgem kui ametlikel üliõpilastel. Osalejate arvu kasv toob õppejõule muidugi tööd juurde, kuid teiselt poolt aitavad Vikiülikooli kaudu kursuse leidnud huvilised luua rahvusvahelise ja aktiivselt suhtleva õpikogukonna.


Kursuse lõppedes võtavad aktiivsemad osalejad jätkukursuse väljatöötamise tihti juba enda peale.   

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles