Pilk Pekingi maa-alusesse maailma

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liu Jing(21),pediküürija
Liu Jing(21),pediküürija Foto: Sim Chi Yin, Singapur

Mees, kes Pekingi kõrghoone keldris paiknevaid tillukesi ühetoalisi kortereid haldab, on närviline: «Välismaailm ei tohiks seda teada. Siis näeks Hiina välja nagu vaene alaarenenud maa. Inimesed ei tohiks teada, et meie pealinnas on sellised maa-alused toad.»

Pekingile, mille ülim püüd on endast peent muljet jätta, tekitavad keldrikorterid palju piinlikkust. Munitsipaalametnikud tahavad neid sulgeda.

Aga see pole kerge.

Kümnete tuhandete tööliste jaoks, kes pealinnast paremat elu otsivad, on aknata tuba ainus eluase, mille üürile hammas peale hakkab.

Kohalikud ajalehed ristisid nad «rotihõimuks».

«Ega ma suur korterit ei oodanudki, kui Pekingisse tulin, aga ma arvasin, et saan ikka ülalpool maapinda elada,» ütles 25-aastane arvutitehnik Zhou Changqin, kes on pärit Guizhou provintsist ja elab viimased kuus kuud kolm korrust allpool Uue Rahu Linna (tegemist on suure korterelamukompleksiga).

«Kui kõvasti sajab, siis võib põrand ujutama hakata,» tunnistab Zhou.

Allmaailm on hästi varjatud.

Kõrvaltänavale avaneb Uue Rahu Linna teenindava personali uks. Sisenedes avaneb trepp, mis suundub alla – kitsaste koridoride ja voodiga elutubade rägastikku. Peakohal kolisevad veetorud ja tolknevad lahtised elektrijuhtmed.

Keldrihaldur on riputanud üles silte, mis manitsevad inimesi juhtmeid mitte puutuma. Ta on paigaldanud ka mitmeid turvakaameraid, mis iga sissetulija suhtes seiret rakendavad.

«Mugav siin elada ei ole. Rõske, müra on palju,» ütleb 26-aastane Zhang Hao, Henani provintsist pärit elektrik. Zhang elab koos abikaasaga toas, kuhu napilt mahuvad kaheinimesevoodi, väike kirjutuslaud ja elektripliit. Seinad on ta katnud õllereklaamidega. Ja plakatitega, millelt vaatavad vastu läikivate musklitega kulturistid. «Tuba oli tarvis kenamaks teha. Ja neid vedeles meil kontoris igal pool,» selgitab ta.

Kuigi naabritega on Zhangil palju ühist – enamik on Pekingisse tööle tulnud migrandid – ei olevat siin erilist kogukonnatunnet. «Tere võib-olla ütleme, aga ega me kunagi tegelikult ei suhtle.»

Kümnend tagasi julgustas linnavalitsus maa-aluste korterite ehitust, nähes selles lahendust madala sissetulekuga tööliste majutamiseks. Pommivarjendid ja uute kõrghoonete keldrid anti lepingute alusel arendajatele, kes need eluruumideks ümber ehitasid.

Nüüd öeldakse linnavalitsusest, et nad tahavad panna kinni kõik keldrid, mis ei vasta ametlikele turvanõuetele. Kohaliku meedia andmetele suri juulikuistes ujutustes elektrilöögist vähemalt kaks elanikku.

Hiinal on õnnestunud vältida slummide teket, millega arengumaad üldiselt püstihädas on – tänu poliitikale, mis igati raskendab alalist elamaasumist linnadesse.

Kuid allmaailm annab märku sellest, et «pinnapealsel» edul on omad piirid.

Väga suure töö heitmaks valgust sellele varjatud maailmale on teinud ära Singapuri fotograaf Sim Chi Yin. Neiu selgitab, et soovib jäädvustada keldrirahva lootusi, mitte üksnestuska. «Ma tahan korrigeerida seda väärarusaama, et nad on räpased ja väärtusetud. Nad on vaprad ja pürgivad parema elu poole.»

Siinkohal meenutab Sim ühe naise sõnu, kes tal oma tuba pildistada lubas: «Inimesed seal üleval sündisid lihtsalt parematesse oludesse. Me riietume sarnaselt. Soengud on meil sarnased. Ainus vahe ongi selles, et nemad näevad päikest ja meie mitte.»

Copyright The Financial Times Limited 2012

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles