Sügisene väetamine tasub ära teha juba augustis

Väetist valides on kaval hoida kosutust vajavate taimede nimekiri ligi ja vajadusel aianduseksperdilt nõu küsida.

FOTO: Mihkel Maripuu

Sügiseseks väetamiseks on kõige õigem aeg augustikuu, sest graanulväetis vajab imendumiseks ja toimimiseks veidi aega.
 

Viimane väetamine ilutaimedele ja murule tuleks teha kõige hiljem septembris, et taimed jõuaksid vajalikud toitained enne kasvuperioodi lõppemist omastada, õpetab aianduskeskuse Hortes tootejuht Kersti Rannamäe.

Osalt võib aga aia väetamisega septembris juba hiljaks jääda, sest näiteks graanulväetis vajab imendumiseks ja toimimiseks aega, selgitab aednik ja aiakujundaja Piret Pihtjõe.

«Maasikatele, marjapõõsastele ja viljapuudele antakse sügisväetis kohe pärast saagi koristamist. Taimed hakkavad siis järgmise suve saagiks õiealgeid moodustama ning vajavad selleks lisatoitaineid,» juhendab Rannamäe.

Sügisene väetis peaks olema lämmastikuvaene ning sisaldama rohkem fosforit ja kaaliumi. Pihtjõe selgitab, et valmisväetised sisaldavad taimedele vajalikke toitaineid ja mikroelemente õiges vahekorras.

Rannamäe sõnul muudab rikkalik lämmastikväetis sügisel taimed külmaõrnaks. «Sügisväetises sisalduv fosfor ja kaalium on olulised taimede heaks talvitumiseks, võrsete puitumiseks ning ka seemnete idanemisel, õite ja viljade moodustamisel,» ütleb ta.

Pihtjõe hinnangul on aga kõige lihtsam ja turvalisem valida graanulkompleksväetis, kus on kõik vajalikud ained olemas. Orgaanilisest väetisest rääkides soovitab Pihtjõe kasutada komposti, ent seejuures tuleb teada, et vaid õigesti tehtud kompost sisaldab piisavalt ja õiges vahekorras makroelemente.

«Tegelikult saab ka ainult kompostiga hakkama, aga tavalise aiapidajana on kõige lihtsam panna graanulväetist,» lisab aednik. «Kes ei taha väetist panna, see pangu komposti, ent sel juhul peab uurima, kuidas komposti õigesti teha ja mida sinna kõike lisada tuleb, et see kompost oleks väetis.»
Pihtjõe sõnul müüakse orgaanilistest variantidest näiteks ka hobusesõnnikust tehtud kompostväetist, mis iseenesest võiks graanulväetist asendada.

Küll aga tuleb selle puhul jälgida väetise lämmastikusisaldust, kuna sõnnikuväetistes kipub lämmastikku olema võrdlemisi palju.

Samuti võib aja jooksul koguda puude ja põõsaste alla lehti, mis alguses täidavad multši eesmärki, ent millest järgmiseks aastaks on saanud juba kompost. «Aga see näeb räpakas välja, hoiatab Pihtjõe. «Samas, kui on krundi tagumine külg, siis võiks ju lehed täitsa sinna panna. Aga siis peab arvestama sellega, et hiired võivad sinna pesa teha.»

Peamise veana, mida tihtipeale tehakse, nimetas aednik Pihtjõe seda, et väetist pannakse vaid viljapuu tüve ümber. Tegelikult ei saa puu sealt toitaineid kätte, kuna ta omastab vett ja sööki narmasjuurtega, mis paiknevad maa all terve võra ulatuses.

«Üldiselt tuleks väetis panna ikka kogu taime alla, mitte ainult tüve ümber,» soovitab aiaspets. Ja kui kasutada väetisena sõnnikut, tuleks tüve ja sõnniku vahele jätta tema sõnul väike vahe, et tüvi liialt niiskust ei saaks.

Väetisepakkidele on peale märgitud soovitavad kogused ühe hektari kohta, mis tähendab, et aiapidaja peab veidi rehkendama, palju tuleb väetist võtta ühe ruutmeetri kohta. Pihtjõe sõnul ei osata seda tihtipeale teha ning kui koguse asjus tekib kahtlus, tuleks pigem panna vähem.

Pihtjõe sõnul kardetakse graanulväetistega väetamist, kuna arvatakse, et õunapuu alla pandud keemia jõuab ka söögilauale. Tema kinnitusel aga mulla kaudu väetamisel seda ohtu pole.

Kersti Rannamäe lisab samas, et tasakaalustamata väetamine, eriti ühekülgne lämmastikväetistega väetamine põhjustab köögiviljades nitraatide taseme ohtlikku tõusu. «Lisaks nitraatidele tõuseb lämmastikväetiste ülekülluses ka nitritite sisaldus taimede kasvavates osades – lehtedes, vartes ja noortes võrsetes. Kui midagi on liiga palju, jõuab see ka toidulauale,» kinnitab naine.

«Mina leian, et kui me võtame taimedelt, mille vilju me sööme, ära, siis me peame ka tagasi andma. Just augustikuus. Mina näiteks kevadel neid viljapuid üldse ei soovitaks väetada,» sõnas Pihtjõe.

Ta lisas, et kui kevadel viljapuid väetada, siis võiks seda teha hoopis sügisväetisega, sest selles on lämmastikku vähem ja fosforit rohkem – fosfor mõjub hästi õitele ja viljadele, lämmastik aga paneb kasvama õunapuu rohtse osa ja kasvud, mis hiljem nagunii ära tuleks lõigata.

Ilusa muru saladus

«Siin on nii palju nüansse, aga üldiselt võib öelda, et ilusa muru saladus on õhutamine ja väetamine. Pigem on õhutamine esimene – seda ei viitsi keegi teha ja siis oodatakse, et väetis teeks imet, aga tegelikult ei tee,» möönis aednik.

Korraliku õhutamise ja väetamise korral saab muru piisavalt õhku ja toitu, mis muudab muru jõuliseks ning murusse ei teki sammalt ja ka võililled ei suuda kuigi lihtsalt tihedas murus juurduda. Kui aga muru tihti niita ja niide murule jätta, on see omakorda haljasväetis – muru saab sealt palju lämmastikku.

Rääkides erinevatest pinnastest nentis Pihtjõe, et mullas puuduolevaid elemente ei ole võimalik koduste vahenditega kindlaks teha. Küll aga annab puudusest märku taim ise. «Kui taimel on midagi viga, siis võib põhjust otsida ka sellest, et puudu on mingist toitainest – sellest saab aru tema lehtede järgi,» sõnas spetsialist.

«Samas, kui taimel on lehed kollased, siis võib tal ka mingi haigus olla. Ei saa öelda, et kui lehed on kollased, siis väetage. Kui vaatad, et taimel on mingist elemendist puudus, ja kui kompleksväetist anda, siis see võib asja ära parandada,» selgitas ta.

Kui taim vajab kasvamiseks lahjat pinnast, pole talle väetist vaja panna. Ühed sellised on näiteks kiviktaimlataimed. «Üks taim, mis sügisel õitseb ja mis väetise peale ennast pikali viskab, on kaunis kukehari,» tõi Pihtjõe näite.

Ühe tähelepanekuna tõi aednik välja veel selle, et koore- ja eriti just saepurumultš söövad pinnasest lämmastikku: «Suur jäme kooremultš kõduneb aeglasemalt ja ei võta nii kiiresti lämmastikku ära kui saepuru. Saepuru kõduneb kiiresti ja sama kiiresti võtab ta ka pinnasest lämmastiku ära.»
 

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada
Tagasi üles
Back