Pangakrahh, mis võib minna Iiri rahvale maksma 30 miljardit eurot, võiks ju pakkuda ainest kreeka tragöödiaks – mitte muusikaliseks komöödiaks.
Iirlased rabavad «pangateatri» pileteid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid Dublini teatrisõbrad haaravad hoogsalt pileteid etendusele «Anglo: The Musical», satiirilisele tükile Iirimaa buumist ja põrumisest, mis vallandus Anglo Irish Banki kokkuvarisemisest.
Eelmüügist on juba ära ostetud ca 40 protsenti piletitest.
Muusikali peategelaste – Anglo Irishi endise tegevjuhi Sean Fitzpatricku ning kahe endise peaministri Bertie Aherni ja Brian Coweni – rollides astuvad rahva ette vanas heas «Spitting Image’i»* stiilis nukud.
Lavalaudadele ilmub isegi Saksa kantsler Angela Merkel. Ilmselt kajastab see kurja kahtlust, et alates 2010. aasta novembri abipaketist tüüritakse Iirimaad Berliinist.
Muusikali müüki edendatakse lööklausega «Because all it takes is a few muppets to screw an entire country» (vabas tõlkes: terve riigi rikkumiseks piisab paarist muppetist); etendused toimuvad kümnel novembrikuu õhtul.
«Keldi tiigri buumist ja pankrotist polegi veel eriti palju satiiri loodud. Aga ma tõlgendan piletimüüki nii, et osa Iiri rahvast on selleks valmis,» ütles üks lavastuse loojatest, Kite Entertainmenti juht Darren Smith.
Paljud ettekandele tulevad muusikapalad on inspireeritud sellest ahnusest ja priiskamisest, mis Iirimaad buumi päevil iseloomustas. Näiteks: «Put a zero on the end, he’s a friend» (semudele nullid taha, rohkem raha), «Putting on the Fitz» jms.
«Meie töö on pista nõel pompöössuse mulli. Ning suuremaid mulle kui Anglo poisid pole kusagil. Ega ka teravamaid nõelu kui meie,» selgitas Smith, kes on varasemalt nautinud edu kui üks kalkun Dustini** toetajaist.
Fitzpatrick ja ta alluvad Anglo Irishis tegid sellest tillukesest kommertspangast kolme aastakümnega agressiivse kinnisvaralaenude keskuse, mis süstis kümneid miljardeid eurosid projektidesse Iirimaal, Suurbritannias ja mujal.
Iirimaa kümneaastase kinnisvarabuumi kestel kiitsid Anglo Irishit maailma parimaks pangaks respekteeritud rahvusvahelised analüütikud, 2007. aastal kõrgus panga väärtus 13 miljardi euro juures. Kulus veel aasta, enne kui langes Lehman Brothers, lõhkes kinnisvaramull ning koos sellega ka Anglo Irish.
Järgnes kriis, mis viis Dublini müts pihus ELi ja Rahvusvahelise Valuutafondi ukse taha.
«Anglost on saanud Iirimaa praeguste raskuste sünonüüm,» ütleb raamatu «Anglo Republic: Inside The Bank That Broke Ireland» (Anglo Vabariik: pilguheit panka mis purustas Iirimaa) autor Simon Carswell. «Buumiajal olid nad plakatipoisid, nüüd aga Iiri rahva peksupoisid.»
Carswelli sõnutsi on rahva hinges tunda tohutut frustratsiooni, et senini pole suudetud kedagi süüdi mõista ega isegi pangakriisi avalikku uuringut teostada.
«Iirlased tahavad, et neid inimesi nagu kord ja kohus naeruvääristataks – selle eest, mida nad tegid. Muusikal võib tuua teatud puhastuse.»
Austraallane Mike Aynsley, kelle Iiri valitsus määras Anglo Irishi etteotsa pärast selle riigistamist aastal 2009, ütles Financial Timesile, et kaalub etenduse külastamist.
«Ma kuulsin, et seal on midagi pistmist nukkudega, aga kui jutt käib pangast, siis ma ilmselt lähen ja saan südamest naerda. Aga loomulikult nüüd, kui paigas on uus juhatus, teeme me kõik selle heaks, et leida lahendus panga probleemidele,» ütles ta.
Muusikali stsenarist Paul Howard väljendas lootust, et etendusel on «raviv toime» inimestele, kes seisavad silmitsi krahhi kohutavate järelmõjude – emigratsiooni ja tööpuudusega.
Kuigi Iirimaa on satiiri vallas ikka ilma teinud – nimetagem Jonathan Swifti ja Oscar Wilde’i – on Howard kaasaegsete Iiri kirjanike hulgas üks väheseid, kes endale «keldi tiigri» liialduste pilamisega nime on teinud. Tema loodud toretsev ragbitäht Ross O’Carroll-Kelly, kes vaeseid külakohti mööda ringi kimab, «Küllus!» karjub ja autoaknast 5-euroseid välja pillub, on kujunenud superhitiks ja sünnitanud 10 raamatut.
«Ma ei soovi Anglo bossidest õdusat pilapilti maalida,» ütleb Howard. «Kui Bertie Ahern või Sean Fitzpatrick piletid lunastaksid ja muusikaliõhtust rõõmu tunneksid, siis oleks see minu jaoks läbikukkumine.»
Howardil pole põhjust muretseda. Fitzpatrickul on sügisel muudki teha. Paar nädalat enne muusikali algust ootab teda kohus, kus teda süüdistatakse manipuleerimises Anglo Irishi aktsiahinnaga – taas üks draama, mida Iiri rahvas kärarikkalt taga nõuab.
* Briti satiiriline nukušõu aastaist 1984-1996
** Kuulus kodulind, kes esindas Iirimaad 2008. aasta Eurovisioonil ning on seejärel olnud Iiri top 20 tegija arvukate hittidega.
Copyright The Financial Times Limited 2012