Esimesed lillesibulad tuleks tagasi mulda pista

Aianduskeskuse Hansaplant tootmisjuht Mihkel Saar soovitab lillesibulad pista mulda spetsiaalsetes korvides, mis kaitsevad sibulat vesirottide eest ja lihtsustab sibulate ülesnoppimist.

FOTO: Peeter Langovits

Septembri algus on sobiv aeg nartsissi- ja liiliasibulate muldapistmiseks, tulpidega on kuu-kaks veel aega.
 

Nartsisside ja liiliate istutamisega ei tasu venitada, sest neile on juurdumiseks vaja soojemat mulda, selgitab aianduskeskuse Hansaplant tootmisjuht Mihkel Saar. Tulbisibulaid pole hea aga liialt vara maha panna, sest tulp tahab pigem jahedamat – vihmase ja märja ilmaga võivad tulbisibulad hoopis mädanema minna.

Saare sõnul on sibullilledega üldiselt kaks suurt muret: «Üks mure on see, et talvel tulevad vesirotid ja pistavad need pintslisse. Teine on see, et kui sa hakkad neid sibulaid välja võtma ja ei tea, mis ning kus asub, lähevad sibulad segamini. Kui kaks sorti aga segamini lähevad, siis reeglina see väga ilus ei ole.»

Mõlema probleemi lahenduseks soovitab aednik kasutada spetsiaalseid istutuskorve. Vesirotid tulevad üldiselt lillesibulaid noolima alt ja külje pealt, ülevalt poolt nad sisse ei lähe.

Sellise korvi võib ka ise tihedamast traatvõrgust meisterdada. Kes aga sibullilli hulgi kasvatab, võib istutuskoha ka üleni tihedama traatvõrguga ära katta – nii ei saa vesirotid talvel külgedelt sisse.

«Osa kasvatajaid on sellega saanud tulemuse, et sibula istutamise ajal paned kassiliiva sibulate vahele, siis kassipissi lõhn peletab neid eemale,» soovitab Saar võimalusi rottide peletamiseks ning kinnitab, et lillesibulale see midagi ei tee.

On proovitud ka koirohtu panna, mis aga haiseb hirmsasti. Veel on olemas püvilill, mis oma lõhnaga rotte peletab, kuid mille lõhnaefekt töötab spetsialisti sõnul umbes kahe meetri raadiuses.

Et sibullillepeenar aias võimalikult efektne oleks, soovitab Saar istutada lilled suurte ühevärviliste ja samasordiliste gruppidena. «Tavaliselt on umbes kümme sibulat pakis, aga selleks, et peenar aias efekti annaks, peaks seal olema 20–50 ühest sordist sibulat,» selgitab ta.

Kui koduaeda teha suur uhke sibullillepeenar, tuleks arvestada, et seal oleks ka selliseid taimi, mis hiljem kasvavad suureks ja varjavad koltunud lehed ja äraõitsenud lilled hästi ära. Nartsisside istutamisel tuleks arvestada ka sellega, et nende lehestik koltub hiljem kui tulpide või krookuste oma.

Nartsissidele on Saare sõnul üheks paremaks naabertaimeks päevaliilia, millel on nartsissidega sarnased pikad lehed, aga mis alustavad õitsemist suve keskel ja õitsevad ka septembris. Samuti sobivad selleks paljud teised püsikud, nagu siberi iirised või muud kõrgemakasvulised püsikud.

Tulpide puhul soovitab spetsialist naabertaimena kasutada kurereha «Rozanne’i», mis võib suve jooksul lausa pool meetrit mullapinda ära katta. «Ta hakkab hiljem kasvama ja hiljem õitsema,» jagab mees tarkust. «Tema õitsemisaeg jääb juunist kuni oktoobrini. Nii kui tulpide aeg mööda saab, jõuab kurereha oma lehestikuga niikaugele, et katab sibullillede vahe ära.»

Küsimuse peale, kas lillesibulaid üldse on vaja maast välja võtta, ütleb Saar, et sibulate maast välja võtmine sõltub liigist ja natuke ka sordist. «Kui rääkida nartsissidest, siis tema on hea lihtne taim ja võib päris mitmeks aastaks mulda jääda.»

Kui sibullill tagasihoidlikult õitseb, tuleks suvel sibulad siiski välja võtta ning ära kuivatada ja sügisel uuesti tagasi istutada. Vastupidavamad ja vähem ülesvõtmist vajavad on näiteks lihtõielised sordid. Nartsissi võib samasse kohta maasse jätta kolmeks-neljaks aastaks, mõnel juhul isegi kuni viieks aastaks.

Tulbisibulaid soovitab Mihkel Saar võtta välja igal aastal – kui lehed on koltunud, noppida sibulad üles ja kuivatada neid jahedas nii, et tuul sibulate alt läbi käiks.

«Pikemalt peavad ühe koha peal vastu sellised botaanilised tulbid, mis on tavaliselt madalad ja väikseõielised ning õitsevad varakevadel.

Need võivad päris pikalt ühe koha peal olla,» julgustab Saar. Ka lihtõielised tulbid kannatavad ühe koha peal õitsemist kauem välja. Kui aga tegemist on veidi erilisemate (nt täidisõieliste, papagoi- või narmasõieliste) tulpidega, tahavad nende sibulad iga-aastast ülesvõtmist, kordab aednik üle. Tulbid kasvavad looduslikult sellises kohas, kus kevad on niiske ning suvi pikk ja põuane.

Saare sõnul võiks sibullilli istutades neile kindlasti ka tervele aiale mõeldud sügisväetist lisada, sest fosforit ja kaaliumi sisaldav lilletoit soodustab juurdumist ja teeb sibula tugevamaks.

«Ja kohe kevadel, kui lumi on ära läinud, peaks sibullilli väetama lämmastikurikka väetisega, sest nende kevadine areng on hästi kiire ja tormiline ja nad vajavad kiiretoimelist väetist,» soovitab spetsialist.

Toimetus ootab lugejate küsimusi
Saada

Populaarne

Tagasi üles