Elvi Karu kodu näeb välja justkui muuseum. Kõikjal on näha käsitöömeistri kätetööd. Ka tema aed on laitmatult korras ja see on ühe Vinni valla vaatamisväärsusena ära märgitud mitmel valda tutvustaval internetilehel. Alates 2000. aastast, mil Elvi Karu majapidamine võitis esimest korda kauni kodu tiitli, on suured turismirühmad üle Eesti tema maja juures peatunud ja teinud ekskursiooni nii aias kui ka majas sees. Eelmisel aastal võitis ta ka Vinni valla Viru-Jaagupi kihelkonna mustrite konkursi.
Roelas on Elvi Karu sündinud, koolis käinud ja kogu elu elanud. Kooli ajal, kui käsitöötundides oli vaja sokke kududa, lasi Elvi Karu ema sokid valmis teha naabrinaisel. “Minul nad valmis ei saanud. Ja mind jäeti sellepärast peale tunde. Õigusega muidugi, loomulikult sai õpetaja aru, et need ei olnud minu tehtud,” rääkis naine. “Alles kui mehele läksin, siis mees õpetas soki kanda tegema ja naabrinaine kindaid kuduma.” See sündis 1962. aastal, seega täitus käsitöömeistril tänavu juba 50 aastat oma harrastusega tegelemise alustamisest. “Ja nii kui luba 18aastaselt kätte anti, nii oli vaja kohe mehele ka minna.” Lõpuks aga kujunes saatuse irooniana nii, et temast saigi sokikuduja. Sokke on ta nüüdseks kudunud üle 40 aasta. 2009. aastal tuli sokitellimus ka Eesti sõjaväelt – taheti suisa 70 paari villaseid sokke.
Esimese, aknalaua külge kinnitatava väikse, aga suure vändaga kudumismasina ostis Elvi Karu Muugast 1970. aastal. Sellega hakkas ta agaralt ka kampsuneid tegema – kolm tükki päevas. “Sellel ajal pidasid inimesed lambaid ja lasid omale kampsuneid kududa. Tänapäeval niisugust asja enam muidugi ei ole.”
Teise, metallist jalgadel kudumismasina, mis kasutuses tänapäevani, ostis ta 1974. aastal Tartus haiglas olles kohatud õmblusvabrikandi käest 700 rubla eest. “Kuupalk oli sellel ajal 60 rubla. Mees Paul tuli mind külastama ja siis haiglariietega käisime masinaid vaatamas. Paul ütles, et tellime ära, ja koos tagavaranõeltega läks see masin 800 rubla maksma. Ma ei saanud nii palju aastas palkagi,” meenutas Elvi Karu. Töökohad on naine valinud alati sellised, et need käsitööharrastust oluliselt segama ei hakkaks. Esimeseks tööks oli Roela sovhoosi direktori dekreeti läinud sekretäri asendamine. Kuna Roelas polnud lasteaeda, siis oli Elvi Karu pikalt lastega kodus. Hiljem oli ta seitse ja pool aastat garaažis öövaht. “See mulle väga meeldis. Ma tegin päeva ajal kudumistööd ning õhtul võtsin tükid kaasa ja õmblesin need kokku. Kogu aeg on läinud nagu jooksval lindil. Ette ei saa pikalt midagi mõelda.”
Pärast öövahiametit töötas ta 20 aastat lasteaias: alguses kokana, aga kuna arstid ei lubanud pikalt kuuma pliidi ääres toimetada, siis hiljem sealsamas majahoidja ja aednikuna. See töö talle meeldis, sest kuigi tööpäev algas varakult, oli võimalus siiski enamik päevast oma hobile pühendada, sest oluline oli, et kõik oleks puhas ja korras, aga toimetada võis ükskõik millal. Nelikümmend aastat tööstaaži Elvi Karu sõnul nii ikkagi lõpuks kokku tuli.
Kui 1988. aastal valmis oma maja, hakkas naine heegeldama akende ette linasest lõngast kardinaid. Kokku heegeldas ta neid 50 meetrit, 1,3–2,6 meetrit pikad. Kogu majapidamise erineva mustriga kardinad on perenaise heegeldatud, ainul seitse meetrit garaažiaknaid on veel ilma.
“Heegeldamine ikka ka mulle väga meeldis. Kui kuskil sõitudel sai käidud, siis heegelkonks oli mul alati kaasas. Üks lina on täiesti autos valminud,” rääkis Elvi Karu.
Kõik ei lähe alati nagu plaanitud. Naine osutas laudlinale ja selgitas, et esialgu oli plaanis teha päevatekk, aga kuna materjali jäi puudu, tuli lõpuks välja hoopis laudlina ja mõned linikud lisaks. Materjaliga oli nimelt nõuka ajal raskusi, sest seda polnud lihtsalt saada.
“Alati küsitakse, mis haridus mul on. Mul ei olegi haridust, elukool ainult. Mõeldakse, et peab olema teab mis kooli lõpetanud, et teha käsitööd. Ei pea ju. Eks põhiharidus ikka on, mul jäi koolitee pooleli 10. klassis. Kadrina kooli läksin, seal sain õe kutse ka. Süsti oskan teha,” rääkis Elvi Karu.
Pilte tikkima hakkas ta Burdadest nähtute eeskujul. Kuid tikitud hobused tegi ta 40 aastat tagasi Soome kommikarbi pildi järgi. Hobustele oli vaja selga vahtu saada, aga ükski värv ei sobinud – kas oli liiga valge või hall. Aga kraanist tuli roostevesi ja lõng omandas selle alla pannes õige tooni. Ta võttis kätte ja harutas üles sõrmkindaid ja mehe kampsuni ka, kui pildi tegemiseks oli õiget värvi vaja. “Peab saama õige tooni, muidu ei tule asi välja,” märkis Elvi Karu.
Kangakudumiseni viis käsitöömeistri soov kududa linane käterätik. Esimesed katsetused tegi naine sugulaselt saadud kangastelgedel. Siis sai ta teada, et Kehalas on üks naine, kes koob telgedel, ja temast saigi Elvi Karu õpetaja.
“Vaike Peterson on tema nimi. Ta on mulle nagu ema eest kohe,” sõnas Karu. “Vaatamata sellele, et Vaike murdis vahepeal puusaluu, aidatakse ta telgede taha ja oktoobrist siiani on tal juba viies kangas üleval, ise on ta ratastoolis,” rääkis Elvi Karu uhkusega oma õpetajast.
Aga mõttes mõlkusid siiski päris enda kangasteljed. Täiesti omad, kahe meetri laiused teljed sai naine paari aasta pärast Rakverest Pikalt tänavalt. “Mina soovitan neid, mulle tundub, et teist saab asja,” ütles kangastelgede müüja Elvi Karule, kes algselt plaanis väiksemad osta.
Põrandavaipu on neil palju kootud, kuid käsitöömeistrile ei meeldi teha tavalist triibuvaipa, vaid sellist, kus muster jääb laiguti. Nüüdseks on kootud 1,1 kilomeetrit kangast. 2011. aastal sai Eesti taasiseseisvumispäeval, 20. augustil kilomeeter täis. Sellesse kilomeetrisse mahub ka linase käteräti jupike, millest sai tegelikult laudlina.
Nahkehistööni jõudis Elvi Karu aastal 2000, kui nahakunstnik Evelin Tammert tuli Rakverest Muuka kursust andma. Temaga suhtleb Karu tänaseni. Nahkkottide tegemise õppis Eevi Karu selgeks just sellel kursusel.
Hiljem tegi naine Vinni vallale sümboolikaga pliiatsitopse, medaliümbriseid ja vahuveinipudelite vutlareid, mida vald on väliskülalistele, eeskätt Soome sõprusvalla inimestele kinkinud. “Nahatöö on raske töö. Haamer ja auguraud on põhilised vahendid,” ütles Elvi Karu, kes on mehe tööriistakastist leidnud teisigi sobilikke tööriistu. Ühtegi spetsiaalselt nahkehistööks mõeldud töövahendit ta ei kasuta. Hambaarsti töövahendid, poolik viil, naelapea, puur ja ristpeaga kruvikeeraja ajavad asja ära samamoodi nagu profiriistad.
Nahkehistöö jaoks vajalikud asjad ja kangasteljed samas ruumis olla ei saa, sest üks töö hakkab teist segama. Seetõttu on kummagi jaoks keldris eraldi ruum.
Ideed tulevad teinekord ootamatult. Metallist povidlopurgist sai pärast jupi mahasaagimist ja nahaga katmist karp. Siis ei saanud karbi looja öö otsa magada, mõeldes, kuhu mees pani ärasaetud ülemise otsa, ega ometi minema visanud. Ei olnud visanud ja nii sai sellestsamast purgist lõpuks kaks karpi.
Ükskord riivis Elvi Karu oma näpuotsa ära, nii et valge närv paistis. Näpp valutas nii kõvasti, et ei saanud suurt midagi teha. Aga siis nägi ta ajakirjas lapiteki “Vanaema lilleaed” pilti ja meisterdas valmis lapiteki, sest see oli ainus asi, mida ta oma katkise sõrmega teha sai. Masinaga õmbles ja kääridega lõikas välja, tehes seda veel enne, kui oli lapitehnika kursused läbinud.
Lapitehnika kursustel käis Elvi Karu kolm aastat, aga keraamika tuli tema ellu möödaminnes, kui ta Mädapea mõisas paar aastat tagasi kursustel käis. Keraamikat kasutab ta muu hulgas mustrite säilitamiseks. Päevateki muster ja linikute mustrid on näiteks saanud uue elu keraamikas.
Käsitöö ja aed võtavad valdava osa Elvi Karu ajast. Süüagi pole aega teha. Mees teeb söögi ja hõikab keldrikorrusel käsitööd tegeva naise sööma. Kahekesi ei mahtuvat kööki ka ja pensionäripõlves hakkas Elvi Karu seetõttu söögitegemisest kõrvale hoidma. “Suppe ja magustoite ikka teen ... Aga no eks ma vahel teen ikka sousti ja kartuleid ka,” rääkis ta.
Talupidamine on möödanik, aga sellel alal on nn sportlike tulemustena kirjas kunagi peetud 96 siga, 160 kana ja üheksa pulli. Selle üle on naine samuti uhke. Veel meenuvad heinakuuris norsanud siilid. Siilid elavad aias praegugi.
Kuna käsitöö on ilmselgelt 50 aasta jooksul muutunud hobist elustiiliks, siis üks päris hobi on Elvi Karul ka. Selleks on pastakate kogumine. 337 pastakat on tal värvide järgi karpidesse sätitud.
Küsimusele, mis järgmiseks plaanis, vastab Elvi Karu, et tema suurt ette ei plaani, mõtted tekivad ootamatult, tihti ööselgi. Hiljem ta aga helistas ja ütles, et tegelikult üks plaan ikka on pikemalt teoks tegemist oodanud. Nimelt soovib ta 20. sünnipäevaks saadud puukasti nahaga kaunistatud kirstuks meisterdada.
Karin Rebane, tütar, disainikoja Paras Suurus tegevjuht
Ema on hästi sihikindel. Ta ütles, et kui sa korra oled midagi ette võtnud, siis pead selle lõpuni tegema. Ma võtsin sihi, et lähen enne tööle ja vaatan, mida see töö endast kujutab. Aga õmblejaks kohe ei võeta ja nii pandi mind riideladestaja õpilaseks. Ma teadsin, et rõivaste konstrueerimise erialale ma sisse ei saa, sest maakoolist Tallinnasse minna on keeruline. Seal oli tollal kuus inimest ühe koha peale.
Järgmisel aastal tegin eksamid uuesti – ei saanud sisse, joonistamisega kukkusin läbi, kuigi mul oli joonistamine hästi tugev. Ema ütles, et mine proovi ikka veel.
Eksamitelt tagasi tulles sain ametikõrgendust, sain juba juurdelõikajaks. Ja ma sain meistri preemiat, sest olin lõpuks nii hea lõikaja. Käisin Rakvere teatris peale tööd koos vanemate kunstnikega joonistamist õppimas. Kolmandal aastal läksin uuesti proovima ega saanud sisse.
Ma mõtlesin, et lähen siis midagi muud õppima, sest ei tahtnud tagasi tööle minna. Läksin nahakonstruktoriks õppima ja neljandal aastal tuli konstrueerimise õppejõud ja ütles, et tule proovi nüüd uuesti, et erialase testiga saad sisse. Ema ütles, et ega see sul tükki küljest ära võta.
Ja erialatestiga ma ei sobinud tegelikult üldse rõivakonstruktoriks, jäin viimaseks. Seal võeti stopperiga aega, aga mul on loominguline mõtlemine, täpselt nagu emal – et tuleb mõte, siis teen. Ema ütles, et proovi ikka, lähed kasvõi kuulajaks. Läksingi. Viimaks lõpetasin selle kooli kiitusega ära.