Majanduskriis ärgitab inimesi sääste vanarahasse paigutama

FOTO: Toomas Huik

Miks peaks mõistusega inimene ostma majanduskriisi ajal oksjonilt vanaraha? Kas või sellepärast, et ammu käibelt kõrvaldatud Eesti 5000-margase soetamine on hoopis kindlam investeering kui kõikuvasse Nokia aktsiasse panustamine.

Neljapäeval leidis üks Eesti haruldasemaid ja kallimaid münte, Kettleri topeltkulden, Lon­doni kuulsas Spinki oksjonimajas uue omaniku 384 000 krooni (koos oksjonimaksuga) eest. Spinki pakutud eeldatav müügihind sellele 1560. aastal Tallinnas löödud 8,36-grammisele kuldmündile oli 345 000 – 442 000 krooni.



Kettleri kuldmündi pärast vedasid Eesti Pank ning suurärimees ja kunstikoguja Guido Sammelselg vägikaigast juba 2002. aastal Münchenis. Sammelselg võitis toona enampakkumise, makstes üle 400 000 krooni. Paar aastat tagasi müüs ta aga oma kogu maha ja «Kettler» rändas piiri taha.



Rahaajaloolase Ivar Leimuse sõnul on tegemist ainsa teadaoleva Tallinnas tehtud Kettleri topeltkuldnaga. «Ma ei tea, et teist nii haruldast Eesti münti müüdud oleks – tegemist on uunikumiga,» tõdeb Leimus. «Teisalt on väga raske öelda, milline meie münt on üldse kõige väärtuslikum. Mida aluseks võtta? Kui lähtuda hinnast, siis see on rohkem kaupmeeste rida.»



Soolased hinnad. Tallinnas mündioksjoneid korraldav numismaatik ja antiigiärimees Gunnar Haljak möönab, et ligi 400 000-kroonine hind lööb tavalise tööinimese pahviks. Suures mündiäris hoiab «Kettler» aga n-ö keskmist taset. Maailma oksjonirekord kuulub USA 1933. aasta kuldmündile Double Eagle, mis 2002. aastal müüdi 7,59 miljoni dollari eest.



Teadaolev Eesti vanaraha hinnarekord püstitati tänavu 9. veebruaril Saksamaal VAAG-oksjonil, kus Tallinnas 1623. aastal löödud Gustav II Adolfi neljamargane hõbemünt leidis ostja 37 000 euro ehk 579 000 krooni eest.



Ligi 390 000-kroonise hinnaga on müüdud mitut Eesti münti. Kõrvalehüppena naabrite marjamaale vahetas 1654. aastal Riias löödud viietukatiline mullu oksjonil Saksamaal omanikku 70 000 euro ehk ligi 1,1 miljoni krooni eest.



Kuid «Kettleri» müügiga pole Eesti vanaraha hiilgepäevad Spinkis veel lõppenud. 26. märtsil tuleb seal enampakkumisele parim valik meie paberrahasid, mis oksjonitel eales müüdud.



«Mina pole näiteks veel kunagi käes hoidnud viieprotsendilise võlakohustuse proovi,» õhkab Eesti parima paberrahakogu omanik Allan Tohv. «Spinki oksjonil on neid müügis kolm.» Oksjonihaamri kolksu ootab ka kroonijuveel – 1923. aasta 5000-margane, mis on Eesti kõige haruldasem ja kallim paberraha. Spink on pakkumiste alghinna paigutanud vahemikku 85 000 – 120 000 krooni.



«Eesti Panga muuseumis seda rahatähte pole,» kinnitab mullu meie paberrahadest põhjaliku raamatu välja andnud Tohv. «Mina näen Londoni oksjonil oma elus kolmandat eksemplari – üks on mul endal ja üks asub Tartus.» Harulduseks muutis selle rahatähe 1928. aasta rahareform, kui suuri, kohe-kohe vanapaberiks muutuvaid nominaale ei jäetud sukasäärde kopitama, vaid vahetati käibele tuleva raha vastu.



Kokku küünib Londoni oksjonile pandud Eesti paberraha pakkumiste alghind ligi 1,3 miljoni kroonini. Ainuüksi Eesti Pank võiks Tohvi hinnangul ihaldada sealt «paarikümmet üliharuldast asja». Ent mujalgi maailmas leidub kirglikke kogujaid, kellele Eesti paberraha huvi pakub. Pikka aega kuulus kõige täiuslikum kollektsioon juudisoost Isaak Weinerile.



«Ühele ameeriklasele või sakslasele, kes praegu muretseb pangas vedeleva raha pärast, pole 1,3 miljonit krooni suur summa,» leiab Tohv. «Ta saaks hoobilt maailma esikolmikusse mahtuva Eesti paberrahade kogu.»



Aktsiatest kindlamad. Ent miks üldse «ujuvad» haruldased Eesti mündid ja paberrahad välja Londoni oksjonil, mitte Maarjamaal? Kolksatas ju Gunnar Haljak alles eelmisel pühapäeval haamrit ka mündioksjonil Tallinnas. Haljak tõdeb, et mitmeid Spinkis pakutavaid haruldusi tema oksjonil polnud. Samas olid paljude kattuvate rahade alghinnad siin märksa madalamad.



«Spinkiga võrreldes olen nagu sääsk elevandi kõrval,» tunnistab rahaajaloost mitu raamatut kirjutanud Haljak. «Seal võib üks münt maksta 65 000 eurot. Mina higistan ega saa tervelt oksjonilt nii palju kokku.»



Inimesi, kes Maarjamaal tahaksid või suudaksid majandussurutise ajal «Kettleri» eest maksta 400 000 krooni, Haljak lihtsalt ei näe. Ka Tohv nendib, et mujal maailmas kehtiv reegel – antiigi ja vanavara eest saab kõige paremat hinda selle sünnimaal – ei pea väikeses Eestis paika.



Samas on Euroopas vana paberraha müüginumbrid teinud kümne aastaga hiigelhüppe ja nende oksjonite päevakäive ületanud miljoni Inglise naela piiri. Majanduskriis on väärtuslikumate eksemplaride hindade kerkimist omakorda tagant piitsutanud. «Kui aktsiad kukuvad, on Rootsis oksjonisaal inimesi puupüsti täis,» kinnitab Haljak. «Kui aga aktsiatega saab hästi spekuleerida, on vanarahast huvitatuid vähem. Praegu on lääne oksjonimajades kõrgaeg.»



Põhjus on Haljaku sõnul lihtne: uuemate investeerimisvaldkondade kõrbedes pöörduvad inimesed tagasi vanade klassikaliste juurde ning ostavad antiiki, kunsti ja vanavara. Seejuures panevad just oksjonid paika vanaraha väärtuse ja annavad «kaubale» likviidsuse ehk võimaluse oma kogu alati mingi hinna eest maha müüa.



«Kui inimene näeb, et keegi tema kõrval on valmis ostma mündi 100 000 krooniga, on ta ise nõus välja käima 105 000 krooni,» tõdeb Haljak. «Oksjon annab garantii, et need asjad on paljudele olulised ja likviidsed. Samas valitseb lääne ja ida mõtlemisviisis suur erinevus.



Eestis kehtib ida ideoloogia: kui aktsia kukub, siis kukub kõik ja järele jääb must auk.»


Siiski ujuvad ka Maarjamaa numismaatikud võrreldes paljude teiste eluvaldkondadega nagu või sees. Ostis keegi mullu Eesti Panga sajakroonise plaatinast meenemündi 6000 krooniga, siis praegu pakutakse seda müügiks 5000 krooni eest.



«Aga iseenesest pole midagi lahti – mündi väärtus on kahanenud 15 protsenti, mullu märtsis kinnisvara ostnute maja likviidsusest on võib-olla ainult 15 protsenti alles jäänud,» naerab Haljak.



Mitte asjata pole haruldaste müntide ostmist võrreldud säästude paigutamisega investeerimiskulda, vaetud selle plusse ja miinuseid. Kullakangi väärtus aja jooksul eriti ei tõuse, müntidega on teenimisvõimalus suurem. Samas peavad ka eelteadmised  põhjalikumad olema.



«Kui inimene otsustab investeerida kunsti ja ostab tonni graafikat, siis pole ta investeerinud millessegi,» tõmbab Haljak paralleeli. «Sama hästi võid öelda, et panustad kinnisvarasse ja ostad Lasnamäele kaheksa korterit.»



Vana-Rooma hõbemünt võib võhikule tunduda eriti ihaldusväärne, kuid tegelikult saab selle kätte 500 krooniga. 1000 aastat vana Araabia kuldraha maksumus ei pruugi ületada 1000 krooni. Eelkõige sõltub vanaraha likviidsus sellest, kui palju on mingi «teema» kogujaid ja seega ka võimalikke ostjaid, selgitab Haljak.



Nii näiteks on keskaegse Liivimaa mündid pälvinud vaid väheste numismaatikute tähelepanu. «Kui keegi ütleb, et neid rahasid on maailmas ainult 30 tükki, siis selle peale ma muigan, sest kogujaid on kümme ja kakskümmend münti jääb puhtalt üle,» räägib Haljak. «USAs võib seevastu ühte münti ihaldada kolm miljonit inimest.»



Üks lollikindlamaid variante oleks Haljaku sõnul panustada 1933. aastal vermitud ühekroonisesse hõbemünti «Laulupidu», mis  äsjasel mündioksjonil müüdi 1700 krooni eest. «Kui sa pankasid ei usalda, ei taha säästusid termoses hoida ja soovid säilitada oma raha likviidsuse, osta mõistliku hinnaga kokku sada «Laulupidu»,» õpetab Haljak.



Samas – kui vanaraha kogumisega puudub igasugune «emotsionaalne side», siis on nii Haljaku kui Tohvi hinnangul mõistlikum investeerida pigem kulda. «Juhtub keegi kuskilt lakast veel kümme 5000-margast leidma ja neid pole enam 100 000 krooniga võimalik maha müüa,» toob Tohv näite kollektsionääre varitsevatest ohtudest. «Eesti rahast huvitatud kogujaid on selleks liiga vähe.»



Nii juhtus üliharuldaseks peetud 1940. aasta kümnekroonisega, mis omal ajal käibele ei jõudnudki. Viimasel viiel-kuuel aastal on neid rahatähti «järsku kuskilt tulema hakanud» ja hind langenud kolm-neli korda.



Sama saatus tabas 1927. aasta 1000-margase värviproove.


Üleüldist kaost ja krahhi Haljak siiski ei pelga – münte on kogutud aastasadu ja kogutakse edasi. «Me ei ela kuskil Botswanas, kus inimeste ainus huvi on midagi ringijooksvat kinni püüda ja ära süüa. Ikka leidub neid, kes vanarahast huvituvad,» usub ta.



Tohv pakub koguni, et Eesti paberraha osas võib veel palju põnevaid üllatusi ees oodata. Pärast raamatu avaldamist on ta saanud hulgaliselt vastukajasid, mis täiendavad seniseid teadmisi. «Eesti Vabariigi esimesed paberrahad olid Tallinna Arvekoja maksutähed, neid on väga vähe säilinud,» toob Tohv näite ühest sellisest pikselöögist. «Aga alles mullu ilmus välja 200-margane nominaal, mille olemasolust ei teatud varem midagi.»



Haruldus


Kettleri kuldmünt


•    Eesti kalleim münt on 1560. aastast pärit 8,36 grammi kaaluv Gotthard Kettleri kuldraha.


•    Rahaajaloolase Ivar Leimuse andmeil löödi Kettleri kuldnaid Liivi sõja ajal sõduritele palga maksmiseks.


•    Kettleri kuldmünte vermiti nii Tallinnas kui Riias, äsja Londonis oksjonil müüdud münt on löödud Tallinnas.


•    Kettleri Tallinna kuldmünte on maailmas teadaolevalt vaid kolm: üks asub Peterburis Riiklikus Ermitaažis, üks välismaal erakogus ja üks müüdi Spinki oksjonil.


•    Spinkis müüdud münt on uunikum, kuna on ainuke teadaolev Tallinnas tehtud topeltkulden.

Toimetus ootab lugejate küsimusi Saada küsimus

    Populaarne

    Tagasi üles