Viljapuu-bakterpõletikuga nakatunud puud tuleb põletada
15. september 2012, 21:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põllumajandusamet on sel suvel tuvastanud mitmeid ohtliku taimekahjustaja viljapuu-bakterpõletiku koldeid. Kuna väliste tunnuste põhjal pole taimes võimalik selgeks teha haiguse leviku ulatust, on ainsaks kindlaks meetmeks haigusest vabaneda saastunud taim põletada ning taimega kokkupuutes olnud pinnas ja tööriistad desinfitseerida.
Viljapuu-bakterpõletikku peetakse maailmas üheks ohtlikumaks viljapuude haiguseks, mida põhjustab bakter Erwinia amylovora, kirjutab maablogi.
Soodne temperatuur haiguse arenguks on üle 18ºC, kui samaaegselt on õhuniiskust üle 70%. Haigus võib olla peiteline – mõnel aastal haiguse tunnuseid ei ole, samas bakterile soodsal aastal, kui on soe ning piisavalt õhuniiskust, võivad tekkida uued haiguspuhangud
Haigestunud taimede kahjustused sarnanevad põletuskahjustustele. Kõige iseloomulikumaks viljapuu-bakterpõletiku tunnuseks on võrsetippude närbumine ja paindumine 180 kraadi. Haiguse arenedes võrse pruunistub, hiljem muutub mustaks. Haigestuda võivad nii õied, lehed, oksad, tüvi, viljad kui ka juured. Nakatunud võrsete hävimine on väga kiire. Hävinud õiekobarad, kuivanud lehed ja mumifitseerunud viljad jäävad haigestunud puule kinnitunuks ega varise.
Taime tüvele ja okstele võivad tekkida koorehaavandid. Iseloomulik on niisketes oludes näha taime pinnal ka piimvalgeid või kreemjaid bakterilima tilgakesi.
Haigus siseneb taimedesse peamiselt koorehaavandite või õite kaudu. Bakter paljuneb taimekudedes ja liigub taimes ringi, hävitades elusaid taimerakke. Väga noored puud võivad haigestumise järel hävida isegi samal aastal. Viljakandvaid puid haigus nii kiiresti ei surma, kuigi uued võrsed ja osa oksi võivad hävida haiguse esimesel aastal.
Kõige vastuvõtlikumad viljapuu-bakterpõletikule on dekoratiivtaimedest tuhkpuu (Cotoneaster) ja viirpuu (Crataegus), viljapuudest pirnipuu (Pyrus).
Haiguse peremeestaimedeks on veel õunapuu, ebaküdoonia, pihlakas, toompihlakas, astelpihlakas, küdoonia, tuliastel, Davidi fotiinia ja villpööris. Seega on peremeestaimede hulgas Eesti jaoks nii majanduslikult, ajalooliselt kui ka kultuuriliselt olulisi liike.
Tõrjemeetmed
Kuna väliste tunnuste põhjal pole taimes võimalik selgeks teha haiguse leviku ulatust, on ainsaks kindlaks meetmeks haigusest vabaneda saastunud taim põletada ning taimega kokkupuutes olnud pinnas ja tööriistad desinfitseerida.
Mistahes ohtliku taimehaiguse kahtlustest on soovitatav alati informeerida põllumajandusametit (PMA). Kuna haigustunnustele sarnaseid nähte võib taimedel tähendada ka mitmetel muudel põhjustel, soovitame võimalusel saata kõigepealt foto haigetest taimedest, mis võimaldab meie ekspertidel hinnata, kas on vajalik teostada kohapealne kontroll.