Eesti puu- ja köögiviljakasvatajad soovivad, et uus maaelu arengukava võimaldaks ka neil saada investeeringutoetust, nagu praegu saavad piimatootjad või teraviljakasvatajad.
Vanad head Eesti sordid vajavad kaitset
17. september 2012, 08:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti aiandusliidu tegevjuhi Raimond Strastini sõnul suudab Eesti aiandussektor praegu anda vaid veidi üle 40 protsendi Eesti turu mahust, puuviljal on see protsent pisut üle 10, kirjutab Saarte Hääl. Kui riik soovib aiandustootmist säilitada, siis tuleb midagi ette võtta, et tootjal oleks võimalik investeerida ja oma tootmist laiendada, ütles Strastin, kelle sõnul on pragune maaelu arengukava suuresti piimatootmise suunas kaldu.
Investeeringutoetus tuleb aiandusliidu juhi sõnul ette näha nii avamaal kui ka katmikalal köögivilja kasvatajatele, sõltumata ettevõtete suurusest. Toetusmeetmeid soovitakse ka uute puuvilja- ja marjaistandike rajamiseks, samuti tegutsevate puuvilja- ja marjatootjate ja puukoolide investeeringuteks ning kohalike puuvilja- ja marjasortide kasvatamiseks.
Polli aiandusuuringute keskuse teadur Kersti Kahu ütles Saarte Häälele, et Polli keskuse teadurid tegid tõesti päris mitmeid ettepanekuid, kuidas Eesti aianduse arengut veidigi hoogustada.
Üks nendest oli seada sisse kohalike traditsiooniliste õuna-, pirni-, ploomi- ja maguskirsisortide kasvatamise toetus. Toetuse eesmärk on tagada kultuuripärandi ja geneetilise mitmekesisuse seisukohalt oluliste kohalike puuviljasortide säilimine.
Selliste sortide hulka kuuluvad näiteks õunasordid Karksi renett, Paide taliõun, Põltsamaa taliõun, Pärnu tuviõun, Suislepp, Tellissaare; ploomisordid Pärnu sinine, Tartu kaunitar, Noarootsi punane, Liivi kollane muna-ploom, aga ka hapukirsid Nõmme liivakirss, Kõljala helepunane, Kaali must jne.
Viimase 15–20 aasta jooksul on Eesti päritolu kohalike vanade puuviljasortide istutamine uutesse aedadesse vähenenud. Peamine põhjus on Kersti Kahu sõnul selliste sortide madalam saagikus ja viljade kvaliteet. Toetuse abil on võimalik säilitada kohalike traditsiooniliste sortide kasvatamist Eestis ja toetus aitab mitmekesistada istandikes kasvatatavate puude sortimenti ja elavdada puukoolide tegevust.
Kahu sõnul on Eestis aktuaalne ka vanade istandike likvideerimine ja uute istandike rajamine. Kuna maa on piiratud ressurss, siis tuleb uus istandik tihti rajada vana istandiku kohale.
Vanade seemikalustel õunapuudega istandiku likvideerimine on ajamahukas ja rahaliselt väga kulukas tegevus. Vaja on puud maha saagida, kokku koguda, oksad purustada, kännud juurida, maa tasandada, pärast seda kasvatada kolm kuni viis aastat muid põllukultuure.
Hektaripõhine vanade õunaistandike likvideerimise toetus aitaks Kahu sõnul kaasa amortiseerunud istandike likvideerimisele ja julgustaks maad uuesti kasutusse võtma.