Kadri Inselberg: hinnasõja head ja vead

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kadri Inselberg
Kadri Inselberg Foto: Liis Treimann

Mobiilsideoperaatorite hinnasõda ja ühest võrgust teise liikumine tundub esialgu tarbijate jaoks igati kasulik. Aga ei maksa ära unustada, et ettevõtted on ikkagi kasumi peal väljas. Päris tasuta ja ilma igasuguse tagamõtteta ei anna ükski ettevõte midagi.


Nii ei ole ka tasuta telefon tegelikult tasuta. Ilma raha sisse maksmata pakuvad telefoni kõik mobiilsideoperaatorid, kuid sellega kaasneb ka tähtajaline leping kuni kaheks aastaks. See tähendab omakorda seda, et kui sa otsustad enne kahe aasta täitumist näiteks minna välismaale elama ja Eesti telefoninumbrit enam ei vaja, pead sa maksma firmale trahvi. Kui tasuta kätte saadud telefoni hind kajastub sinu tähtajalise lepingu kuutasus, siis telefoni kaotamisel või katki minemisel maksad sa selle eest ikka edasi.

Samuti pakuvad operaatorid tõeliste pudrumägedena tunduvaid kuus teatud hinna sees olevaid kõneminutite või sõnumite hulka. Näiteks saad rääkida iga kuu kolme euro eest 1000 minutit ehk üle 16 tunni. Kui tihti täiskasvanud inimene aga ka tegelikult nii palju telefoniga lobiseda jõuab? Ning kui mõnikord ehk on vaja rääkida hoopis kauemgi, siis kas üle mineva minuti hind on samuti soodne?

Muidugi on konkurents hea ja sideteenuste hinnad ei ole enam niivõrd õhku täis, kuid uskumatuna tunduvatest pakkumistest ei tohiks ennast ka täiesti pimestada lasta. Ei tahaks küll kutsuda üles paranoilisusele, kuid selliste pakkumiste puhul võiks kahtluseussi pigem siiski soovitada. Ja lõpuks on need pidevad telefonimüüjate kõned lihtsalt tüütud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles