Eestlased põlgavad põhjendamatult pilvikuid

Hanneli Rudi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soopilvik on suurepärane söögiseen.
Soopilvik on suurepärane söögiseen. Foto: Liis Treiman

Kuigi eestlased tunnevad aina paremini seeni, põlatakse millegipärast jätkuvalt häid söögiseeni nagu pilvikud ja kitsemamplid.

Loodusmuuseumi seenenäituse külastajatega rääkides on muuseumi botannikule  Loore Ehrlichile jäänud mulje, et kui vanasti tundsid venelased seeni paremini kui eestlased, siis nüüd on olukord muutumas.

«Mitte et venelaste teadmised oleksid kehvemaks jäänud, vaid eestlased tunnevad nüüd rohkem seeni,» täpsustas ta. Umbes viis aastat tagasi näiteks hakkasid eestlased soomlaste eeskujul korjama kollakat ja lehter-kukeseent. «Minu arvates suurepärased söögiseened,» tunnistas Ehrlich.

Tema kolleegi Jana-Maria Habichti sõnul suhtuvad eestlased veel põhjendamatult pahatahtlikult näiteks kitsemamplitesse. «Eestlased millegipärast kardavad rõngaga seeni ja ei julge neid korjata. Ilmselt sellepärast,» arvas ta. Ka pilvikuid võiks seenelised rohkem väärtustada. «Rannametsades kasvab palju pruuni kübaraga pilvikuid, aga neid lüüakse korjamise asemel pigem jalaga,» tõdes Habicht.

Ta tõi näiteks soopilviku, mis sobib suurepäraselt kohe pannile panemiseks. «Selle tunneb hästi ära, ta on suur seen, mille punasel kübaral esineb kollakaid toone,» rääkis Habicht. Samuti on väga hea söögiseen tuhmuv pilvik, millel on oranž kübar ja mille jala värvus muutub järk-järgult hallikaks. Sellest ka nimi tuhmuv.

Pilvikut tuleks metsas maitsta

«Miks pilvikutel nahk ära võetakse, jääb mulle arusaamatuks, sest kibedatel pilvikutel läheb see maitse ju kupatades ära,» tõdes botaanik. Habicht ning annab seenelistele väikse nipi, kuidas kibedal ja mahedamaitselisel pilvikul vahet teha. Seent tuleb lihtsalt pisut maitsta, nagu tehakse näiteks sapipuraviku puhul. «Muidugi võib juhtuda nii, et kibe maitse jääbki suhu, ja pärast tunduvad kõik seened sellistena,» möönab ta.

Kuigi seeneliste seas on laialt levinud komme võtta puravike ja tatikute kübara all olevad eostorukesed ära, siis botaaniku sõnul pole sel mõtet. «Eostorukesed on kõige suurema toiteväärtusega osa,» kinnitas ta. Vanematel seentel on see osa ebameeldivalt pehme ja tihti ussitanud, aga noorematel ta seda ära võtta küll ei soovitanud. «Üldiselt tasub muidugi alati korjata noori seeni,» lisas Habicht.

Küll aga sobivad vanad seened väga hästi just lõngade värvimiseks. Vääna metsast leidsime verkja vöödiku, mis annab lõngale punast ja oranži värvi. Lõngade värvimiseks sobivad ka põdramokad, sametvahelikud, tatikad ja  sametpuravikud. Habichti sõnul saab lõngu värvida nii värskete seentega, aga neid võib talviseks värvimiseks ka kuivatada. Huvi seentega lõngade värvimise vastu on igal juhul suur.

Metsad kaovad

Nii nagu muutuvad aja jooksul inimeste teadmised seentest, nii muutuvad ka seenemetsad. «Käime aastast-aastasse samades paikades, aga igal aastal tabab meid mõnes kohas  ebameeldiv üllatus, et metsa enam polegi,» rääkis Loore Ehrlich. Kui puud maha võetakse, siis kaovad ka seened ning kui raiesmik hakkab täis kasvama, tulevad uued seeneliigid asemele.

Aga on olnud seeni, mida seni siinmail ei ksavanud, aga ajapikku on terve maa vallutanud. «Kuldmampel, mis 50ndatel aastatel ida poolt siia tuli, oli varem hästi haruldane seen ja seda kasvas vaid mõnes kohas, aga nüüd leidub teda juba igal pool,» rääkis Ehrlich.

Meie seenekorvi sattusid

Söödavatest seentest kännumampel, või-punakõrges, lehmatatik, väävelriisikas, liivtatik, männi-kivipuravik.

Mittesöödavatest seentest valge heinik, (punamütsi ei ole olemas), käbikõrges,  pruun kärbseseen, verkjas vöödik, kollakaspruun kärbseseen, kollane pisisirmik, roosa mütsik.

Tasub teada

Kõige paremad seenekohad on raba servas ja palumetsas, kus kasvab mände, kuuski ning alustaimestikus on pohli ja mustikaid. Seened kõrges rohus ei kasva.

Korjata tasub ainult neid seeni, mida kindlasti tunned ning süüa on soovitav neid seeni, mida ise korjasid.

Üldjuhul tasuks seened kohe korjamise päeval ära puhastada ning toiduks teha või hoidistada,  vaid kupatamist vajavad riisikad võib ööseks likku jätta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles